Müürileht

Valitsus on vahetunud ja elu sotsiaalmeedias jälle üksluiseks muutunud – see annab koos pandeemia jätkumisega laialt aega igavikuliste teemadega tegelemiseks ja inimloomuse põhjatusse olemusse süüvimiseks.

Aleksander Tsapov kirjutab, miks peaks ETV programm viskama inimeste elutubadesse ka kultuuriradikaale, teisitimõtlejaid või marginaale, kes oma magamistoas mikrofoni korisevad.

Kuigi teiste Ida-Euroopa riikidega võrreldes on Eesti vabakutseliste loovisikute loometoetuse skeem eesrindlik, on endiselt vastuseta küsimus, millal saavad loometööks mõeldud stipendiumid ja toetused tähenduse ka töötuskindlustus- ja pensionisüsteemis.

Kui Jüri Ratas tagasi astus, olin mina parajasti puhkusel. Õieti olin ma 13. jaanuari öösel kell 3, kui ERRi rakendus tõuketeavitusega nimetatud asjaolust märku andis, oma koduse majapidamise lage pahteldamas.

Madis Vasseri sulest ilmus Müürilehes pikk kirjutis sellest, mida Fermi Energia tema arvates teeb ja plaanib. Kuna artiklis oli esitatud ridamisi valeväiteid, süüdistusi ja eksitavat või mujal juba ümber lükatud infot, ei pääse me selgitustööst ja oponendi vigade parandusest.

Võiks ju mõelda, et kui paariaastane Jüri Ratase teise valitsuse nimeline fopaa oleks üldse ära jäänud ja juba 2019. aasta kevadel oleks Kaja Kallas esimese naisena Eesti ajaloos valitsuse moodustanud, oleks kõik 100% paremini. Aga päris nii lihtne asi arvatavasti muidugi ei ole.

Valmiva valitsuse uitmõte kohustada sadu vabaühendusi endile annetanute nimed avalikuks tegema on ohtlik. Seni on jutt käinud justkui poliitikat mõjutavate vabaühenduste puistamisest, aga need pole üksnes SAPTK ja Salk, vaid selliseid on kümneid ja sadu: kõik ettevõtjate liidud, puuetega inimeste kojad, korteriühistute katus, olümpiakomitee, kooriühing, kirik, toidupank, sinu asumi- või külaselts.

Hinnakem argipäeva ja juhuslikkust ühes sellega – isegi kui tundub, et maailm on seisma jäänud, juhtub elu meie ümber kogu aeg.

Kas Eesti vajab tuumajaama ning sellega paratamatult kaasnevat mitmekülgset tuuma-jama? Kas selles diskussioonis saab usaldada ühe poolena väikest eraettevõtet, kelle peamiseks kommunikatsioonitaktikaks on olnud seni pooltõed?

Kaks aastat on EKRE justkui sangpommina Eesti arengut pärssinud. Tulemuseks on paigaltammumine ning mitmes valdkonnas ka taandareng.

Praegu on planeedi kaitsmine moes ja rohepirukale pretendeerivad nii klassikalised aktivistid, tugitoolirohelised, eesrindlikud ettevõtjad, pangad, kogukonnad kui ka valitsused. Maailm on täitunud rohevisioonide ja aina ambitsioonikamate kliimaeesmärkidega, aga koostöö eri tüüpi roheliste vahel ei suju.

Vahel tundub mulle, et Eesti on üks muinasjutumaa. Nagu lapsepõlvest mäletame, on kõige meeldejäävamad muinasjutud tihti kahjuks süngevõitu.