Arvamus
Tudengiorganisatsioonide pöördumine: Tartu Ülikool vajab avarama pilguga rektorit
Sel kevadel valib Tartu ülikool endale uue rektori, iseseisvuse taastanud Eestis kuuenda. Vaadates seda, millised mäena kõrguvad ülesanded praegu ühiskonna ees seisavad, oleme jõudnud veendumusele, et Tartu ülikoolil on aeg võtta suurem vastutus, ning selleks peaks järgmise rektori fookuses olema inimene, kultuur ja ühiskond.
Juhtkiri: Liiga kaugele üle piiri on ohtlik
Olen kartnud kogu esoteerilist maailma terve elu kui tuld. Ja see ei ole hirm mõne suure tundmatu ees, ka mitte mingisuguste esoteerilisest maailmast tulenevate (väljamõeldud?) ohtude pärast, vaid pigem, vastupidi, on hirm selle ees, et äkki ma hakkangi uskuma, äkki ma muutun selliseks nagu nemad!
Tartu – endiselt natsipealinn?
Tartul on pikalt olnud Eesti natsipealinna kuulsus, kus tagidega kiilaspead mööda tänavaid ringi marsivad ning nendel omakohut rakendavad. Välistudengitele see olukorda lihtsaks ei tee, nagu kirjutab filosoofiamagistrant Tarun Gidwani.
„Einoh, jumala normaalne vend oled ju!”
Ajaloos on olnud perioode, kus vaimse tervise probleemid on olnud omamoodi moenarrus. Meenutame või Puškini-aegset Venemaad. 21. sajandi spliin on segu igavusest, antidepressantidest, (sotsiaal)meedia survest ja enesehaletsuse võimendamisest eneseabikirjandusega. Aga selles kõiges on ka oma võlu.
Juhtkiri: Eksinud hingede aeg
Enese kaotamisest on hakatud viimasel ajal üsna tabuvabalt rääkima. Kergendav on see ilmselt kõigile neile, kes on ise mõne vaimuprobleemiga kokku puutunud. Tõsi küll, neile, kel on olnud õnne neid vältida, võivad need kõrvalseisjatena pahatihti mõistetamatuks jääda, aga kannatavale inimesele võib olla väga haavav, kui ei mõisteta, et depressioon ei ole midagi sellist, mis ühel hommikul tuleb ja teisel läheb.
Amatööride surmatants
Kellega siis ikkagi tantsida sambat? Kuhu on kadunud vana hea vaikne tugev mees? Kas sambaproff võrdub suhteproff? Jim Ashilevi küsib ja vastab.
Kultuurisõja võitlustanner Ameerikas ja Eestis
Samal ajal kui vaatlejate hinnangul on kultuurisõda Ameerikas lõppenud ja seda konservatiivide kaotusega, on esimesed lahingud rullunud lahti postsovetlikus Eestis. Ameerika kogemus vihjab, mis meid lähitulevikus ees võib oodata.
Naise keha kui võimumaastik
Naise keha on allutatud ühiskondlikele võimusuhetele nii sel juhul, kui normiks on olla üleni kinni kaetud, kui ka siis, kui välgutatakse paljast ihu, kirjutab semiootik Ott Puumeister.
Juhtkiri: Kaitskem traditsioone traditsioonide kaitsjate eest
Müürilehe sotsiaalia- ja tegevtoimetaja Henri Kõiv kirjutab oktoobrinumbri juhtkirjas, kuidas traditsiooni uute arengute eest taraga piiramine päädib kokkuvõttes kultuuri reservaadistumisega.
Head tüdrukud halbadel deitidel
Disainer Jaana Davidjants kirjutab, kuidas määrab avalik ja isiklik sfäär seda, millist käitumist naistelt oodatakse ning sellest, et vihane olla on tegelikult okei.
Süda süstla vastu
Vastuseis süstlavahetuspunktile, esikoht narkosurmade edetabelis, gentrifikatsioon, meeste ülikõrge riskikäitumine – need on kõigest mõned sümptomid, mis iseloomustavad neoliberaalse siirdeühiskonna patoloogiaid. Kui kaua me saame veel nendele läbi sõrmede vaadata?
Juhtkiri: Igaüks tahab olla küla šamaan
Ma mäletan, et tegin elus esimest korda LSDd 18-aastasena. Minu kogenud punkarist sõbranna, kellele ma tema hulljulgete pealehakkamiste tõttu ikka alt üles vaatasin, oli mulle juba pikalt rääkinud, et see on lihtsalt nii lahe tunne. „Sa ei kujuta seda endale ettegi!”