Müürileht

Berliin on aus linn, mis ei paku erilist mugavustsooni, küll aga võimalust vabaneda eelarvamustest ning keskenduda sisekaemustele. Kõik noored linna kolinud eestlased on kasvanud siin paremateks ja enesekindlamateks inimesteks.

Kodutus on maailma suurlinnades üha levinum probleem ja aina rohkem on inimesi, kes ei leia ühiskonnas oma kohta ning on sunnitud elama tänavatel. Linnaruumis toimub olelusvõitlus, kus võideldakse õiguse eest eksisteerida.

Techno, Fjällräven ja ökokohv? Mina elan getos ja töötan hamburgerirestoranis. Loo pealkirjaga samal teemal kaitsesin Berliini kunstiülikoolis magistritöö.

Ungari tugevalt politiseeritud kunstielu ja loojate keeruliselt korraldatud toetuste kõrval tundub Eestis kehtestatud kunstniku- ja kirjanikupalk vajaliku algatusena, leiab budapestlane Helina Martin.

Seda mõttekäiku ajendas edasi arendama küsimusepüstitus „kas Ameerika ongi keskkonnakoll?” – teame ju kõik, et Atlandi ookeanist lääne pool on paljud asjad valesti läinud ning tarbimiskultus, raiskamismaania ja suurushullustus ei ole lihtsalt müüdid.

Suure südamega (post)teismelistest maailmaparandajaid, kes lähevad Aafrikasse külakogukonda harima või maja ehitama, on Eestiski järjest rohkem. Kodus võetakse nad vastu kangelastena hoolimata sellest, kas nende abi ka tegelikult asja ette läks. Aafrika trööstitu reaalsus võib idealistist hoopis küüniku teha.

Skvottimine, mille juured Suurbritannias ulatuvad kaugele sotsiaalse ebavõrdsuse ajalukku, on praeguses kosmiliste üürihindadega Londonis nii mõnelegi rändurile, tavalisele tööinimesele kui ka pensionärile ainus võimalus taskukohane peavari leida. Kahjuks teevad linnavõimud „süsteemivälise" elu järjest keerulisemaks.

Maffia – see halvakõlaline termin on loonud IT-skeenes eestlastest omaette brändi. Silicon Valleys toimetavad eestlastest ettevõtjad moodustavad Eesti üha laieneva diasporaa hinnatuima osa. Kuid milleks meile üldse väliseestlaste kogukond?

„Kosmopoliit” on Müürilehe rubriik, kus saavad sõna välismaal tegutsevad noored eestlased. Välispoliitika, majanduse, keskkonna ja kultuuri teemadele lähenevad kosmopoliidid uutest vaatepunktidest, nad arutlevad, miks asjad on mujal just nii või naa, ning kajavad, mis piiri taga teemaks.

Põige Berliini techno-urgastest Himaalaja kõrgmäestiku traditsioonilisse külaellu, budistlikku filosoofiasse ja mediteerimiskunsti. Muljeid kolmenädalasest reisist India põhjapoolseimas osariigis Ladakhis ning sealsest eluolust pildis ja sõnas.

29. jaanuar, neljapäev. Soojenduseks olen lahendanud kolm integraalvõrrandit. Avan arvuti ja jätkan pooleli oleva PHP-koodi kirjutamist. Harjutan programmeerimist. Õhtul saadan prantsuskeelse lühijutu prantslasest sõbrale üle vaadata. Õpin keelt. Mu pea kohal õõtsub kookospalm, tulin just ookeanist ujumast ning sõin hommikuks värske arbuusi. Olen Tai Kuningriigis ja mul on vaba-aasta. Või õigemini – iseõppimisaasta.

Eestlasel on küllaga põhjust olla selline, nagu ta on. Mäletada on väga palju. Ja küllap on sellelt pinnalt võrsunud ka eestlase identiteedi üks tugitalasid – vastandumine. Nii peamegi me iseenda defineerimiseks teadma, kes me kindlasti ei ole. Kuid vastandumine – olgugi et mõnel ajahetkel või arenguetapil tarvilik – tavatseb pikas ajavoolus muutuda piduriks.