Müürileht

Maailm on aastaks 2059 katastroofikursilt kõrvale juhitud. Praeguse aja noored veedavad juba õndsat elusügist, kus Facebook on minevik ning sõpradega suhtlemisel kasutatakse kirjatuvisid.

Tuntud lastelaulud kubisevad vihjetest, et kinnisvaratehingutes ja ehitusalaselt vajaksid nende tegelased rohkem spetsialistide nõu. Kinni ei peeta turvanõuetest ning materjalidena kasutatakse lund ja mulda, rääkimata sellest, et kodu ei suudeta üleski leida.

Mida peab tegema lihtne inimene, seistes silmitsi vastavastatud faktiga, et hoolimata kõige loogilisemast mõtlemisest ei olegi munakarbid „paber ja papp”? Jah, lumehelbed valutavad keskkonna ja reostuse pärast pisaraid, aga on, olgem ausad, ka väga laisad. Quo vadis, planeet?

Kooliaasta alguse puhul meenutame õpetajatüpaaže, kellega oli rõõm gümnaasiumi- ja ülikoolipäevil kokku puutuda. Tegu ei ole pilketeosega, vaid rõõmsa tagasivaatega erinevatele professionaalidele, kellest igaüks õpetas koolitarkust ja „midagi veel”. Just see „midagi veel” on siin sõnaks ja pildiks saanud.

Teadusavastuste ja veel kinnitamata hüpoteesidega on teadagi nagu heade kukeseenekohtadega – mitte keegi ei tule sulle neid kandikul ette tooma. Ole lahke ja mine otsi ise! See võib aga märkimisväärselt aega võtta. Tuleme seekord kooliaasta alguse puhul erandkorras appi, pakkudes paar väärt lõputöö pealkirja neile, kel endal veel ühtegi head mõtet ei ole.

Rahvusooper Estonia tõi lavale helilooja Adolphe Adami balleti „Giselle”, mille muusika koos originaalkoreograafiaga valmis juba üle 170 aasta tagasi.

„Kaklusklubi” on lausa singulaarne film selles mõttes, et see on formuleerinud tervet põlvkonda. Kui vaatate enda ümber, jääb teile linnapildis kahtlemata silma mõni nn Z-generatsiooni esindaja. Jälgige tähelepanelikult tema kohal hõljuvat destruktiivsuse nimbust.

Klassikafanaatikust äi kinkis Linda Viiulile sünnipäevaks Tallinna Kammerorkestri vinüülplaadi. Esiti arvas ta, et tegu on väärtusliku antikvariaadileiuga, aga lähemal uurimisel selgus, et on teine välja antud alles käesoleval aastal.

Jüri Jüts käis Eesti Draamateatris vaatamas Fjodor Dostojevski romaanil „Vennad Karamazovid” põhinevat samanimelist näidendit.

Siim Kõlemets tunnistab, et pole „Tõde ja õigust” kunagi tervenisti lugenud, vaid suutnud end läbi närida vaid esimesest kahest köitest.

Tõnis Toriseja veeti Eestist pärit kunstniku Michael Sittowi näitusele, millest muljetas ta ka Müürilehele.

Missugustele omadustele peaks vastama see, kes Emajõe Ateena linnavaimuks pürib? Mittetäielik nimekiri + nõuanded ja näpunäited noortele.