Müürileht

2. juulil seavad sammud Kilingi-Nõmmele, murufestivali Schilling kümnendale sünnipäevale ka Nicholas Wood ja Kat Day ehk briti tumeromantika duo The KVB. Juubelipeo eel pajatasime bändiga pimedusest, nende elust Berliinist ning torkisime ka Brexiti teemat.

...Jaane Tomps (ajakirjanik, muusikahuviline) „Vilniusesse armusin ma esimesest silmapilgust ning neid tundeid on tugevdanud Loftas...

Laupäeval, 18. juunil toimuval Kumu ÖÖl astub üles Anders Rhedin ehk Dinner – plaadifirma Captured Tracks all resideeriv Taanist pärit muusik, kes viljeleb L.A. päikese all täiesti juhuslikult 80ndate hõngulist indie-poppi, õpetab inimesi mediteerima ning fännab tulihingeliselt Udo Kieri.

Taani post-pungi bändist Iceage tuntud Elias Bender Rønnenfelti sooloprojekt Marching Church on jõudnud viie tegutsemisaasta jooksul kulmineeruda pöörasest noise rock’ist The Birthday Party aegse Nick Cave’i tumedat karva romantismini, mis ilmutas end juba Iceage’i kolmandal albumil „Plowing Into the Field of Love”.

Ansambel Nite Fields tuleb Austraaliast, kuid päikest nad endaga kaasa ei too – nende looming on kõike muud kui soe. Pigem toovad nad kuulajateni kõledates varjudes pesitseva nukruse, mille nimeks on saanud „Depersonalisation”.

Happest nõretaval albumil leidub mitmeid mängulisi palu, nagu „War” ja „Get It Out of Your System (Don’t You Wanna Feel Alright)”, millest viimane kujuneb oma lõbustusparki sobiva oreliga selle tripi kõrghetkeks.

Ty Segall on vaieldamatult California garaažiroki-skeene valitseja. Löönud teiste seas kaasa sellistes bändides nagu Fuzz, White Fence ja Epsilons, ei paista mehe produktiivsusel lõppu tulevat, sest ta on leidnud aega nokitseda ka sooloalbumite kallal ning „Manipulator” on neist järjekorras juba seitsmes.

“Blaue Blume” is German for blue flower which symbolizes longing, love, and pursuit of the...

Holy Motorsi nime all tegutsev ansambel paistab silma oma melanhoolse ja psühhedeelse kõlaga, mida võiks võrrelda nii Slowdive’i kui ka Tamaryniga, kuid Eesti muusika piires neile heliliselt nii kergelt analoogiaid ei leiagi.

„Blaue Blume” on saksa keelest tõlgituna sinine lill, mis sümboliseerib igatsust, armastust ning püüdlust lõpmatu ja kättesaamatu poole. Samuti on see lootuse ja asjade ilu märgiks. Nii võiks kirjeldada ka ansambli Blaue Blume loomingut.