Müürileht

Joel Remmel Trio viienda albumi „Kevad” kuulamine algab pisukese ehmatusega.

Veel tiivustatuna 100. sünnipäevast andis Ugala Teater välja heliplaadi, millele on koondatud palad eri lavastustest aastatest 1977–2018.

Abraham Kenny (AKA The Diamond Blow) tutvustab end kui austraalia artisti, kes on elanud ja loonud aastaid muusikat Tallinna hüljatud kontserdisaalis ehk siis linnahallis.

Proua Ling pareerib koduseid stagneerunud ja stigmatiseerunud vaateid läänehõngulise vodevillibluusiga.

Olev Muska ja Mihkel Tartu viskavad patsu Veljo Tormisele ning laotavad laiali kirju ja nüansirohke folktroonikavaiba.

Kui paigutada YASMYNi omanimeline album rahvusvahelise popmuusika konteksti, leidub talle paratamatult palju konkurente, Eestis pole aga kunagi varem nii head RnB’d tehtud.

Ajukaja & Mart Avi alternatiivpopp on olnud alati hoolega viimistletud, samas mitte kunagi üleprodutseeritud ning alles on jäetud ka paras ports tahumatust.

Viimasel ajal on eesti pärimusmuusikas säranud akordionimängijate hulgas naised, näiteks Tuulikki Bartosik ja Maimu Jõgeda, aga tänavu tõuseb fööniksina tuhast Kuno Malva.

Simon Reynolds on kirjutanud eelmise kümnendi kohta, et see oli periood, mil meeleolu loov muusika, nagu ambient ja new age, tegid suure tagasituleku laiema publiku ette. Justkui järellainetusena on tunda kerglaselt kulgevate helimaastike kasvavat populaarsust ka kodumaises elektroonikaskeenes.

Kirjutan seda arvustust Narva-Jõesuus oma vanemate kodus, on hommik ja vihma sajab plekk-katusele. Samamoodi, just sellise tiheduse ja rütmiga algab ka album.

Indie-kollektiivi OUU kolmas album suunab oma kujunduse ning kirjeldusega üsna jõuliselt „suviselt muretu ja päikeselise riviera elustiili lainele”.

Kui keegi oleks pärast „Humanat” ja „Toa koristamise laulukest” öelnud, et mõned aastad hiljem näeb ilmavalgust Väikse PD debüütalbum, mille produtseerib DEW8 ja laseb välja Legendaarne Records, siis ma poleks seda uskunud.