Täna, 24. aprillil esietendub Sõltumatu Tantsu Laval „Lingua Franca” – lavastus, mis on algtõuke saanud Valdur Mikita raamatutest „Lingvistiline mets”, „Metsik lingvistika” ja „Lindvistika”. 26. ja 27. aprillil näeb etendust ka Tartu Uues Teatris, et maikuus jälle hoogsasti pealinna siirduda.

„Lingua Franca” trupp. Foto: press

Tegemist on erinevaid kunstiliike ühendava lavastusega, kus lõimuvad sõna, liikumine, värvid, muusika, tekst, valgus, laul, lõhnad, helid, tants, hääled, mõte. Lavastuse peateema on küsimus, kuidas leida oma keel ja kuidas selle individuaalse märgisüsteemi abil ka teistega kõnelda.

Kuidas leida tee teiseni, kui iseendagagi suhestuda ei oska? Kust leida oma mõtetele ja liigutustele vorm, et need endaga kooskõlla ja teiseni viia? Mis on muusika morfoloogia ja liigutuse foneetika?

Etenduse mõte lükkus lahti eelkõige sünesteesiast ehk mitmiktajust, aga oma koht on selles ka liikuval metsapoeesial. Sünesteesia on fenomen, mida iseloomustab erinevate meelte eest vastutavate ajupiirkondade üheaegne aktiveerumine, mille tulemusena tekivad mitmeid meeli valdavad elamused. Nii näevad paljud sünesteedid helide vorme ja värve, tunnevad värvide lõhna, kuulevad puudutusi, teavad numbrite liikumismustreid jmt.

„Lingua Franca” eriilmelise trupi liikmed erinevad teineteisest nii soo, vanuse, rahvuse, uskumuste kui ka väljendusvahendite poolest. Üheskoos ja eraldi otsitakse nii igaühe individuaalset keelt kui ka ühist keelesüsteemide, rahvuste- ja religioonideülest kollektiivset suhtlemisviisi.

Infot etenduse kohta leiad siit ja siit.