Eesti RnB-kõrbe on tekkinud oaasina lauljatar YASMYN, kes andis hiljuti välja oma debüütalbumi „SlowFall”.

YASMYN. Foto: Kertin Vasser

Räägi lühidalt, kes on YASMYN.

Üks austaja ütles hästi, et YASMYN on täpselt see mustanahaline RnB-printsess, keda meie väike konservatiivne Eesti vajab. Olen sellega üsna päri.

RnB’d, mis su muusikas domineerib, kuulatakse küll Eestis suhteliselt palju, aga tehakse indie-roki, räpi ja popmuusikaga võrreldes vähe, kui üldse. Miks see sinu arvates nii on? Kuidas sa ise tee just selle stiilini leidsid?

RnB ei ole žanr, mida saab lihtsalt niisama teha. Ma arvan, et see on üks nendest stiilidest, mis peab veres voolama. Artistil, kes viljeleb RnB’d, peab olema mingi flava, mingi kuumaverelisus. Ma olen terve oma elu hiphoppi kuulanud ning väiksest peale sellele kaasa laulnud ja tantsinud.

Sinu debüütalbum „SlowFall” on valminud koostöös mitme välismaa produtsendiga ning on salvestatud Los Angeleses. Miks otsustasid plaadi just seal teha ning kuidas leidsid kauamängival kaasategevad artistid?

Ma otseselt ei otsustanud, et teen albumi seal. See pigem lihtsalt juhtus nii. Läksime külla ka LP peal ülesastuvatele sõpradele, kes elavad seal ning kellega kohtusime Eestis. Meie kõige loomulikum tegevus on muusika, nii et see lihtsalt sündis õigete inimeste keskel ja abiga.

Mil määral oled suunanud oma muusikat just välismaale? Mis tagasisidet oled sealt seni saanud?

Praegu olengi suunanud nii, et teen koostööd välismaa artistidega, mis toob nende kuulajaskonda ka minuni. Tagasiside on olnud väga hea, aga see ei ole eriti üllatav, kuna seda stiili, mida mina teen, viljeleb seal peaaegu iga teine. Neile meeldib minu juures, et näen eriline välja. Arvan, et see on mu eelis välismaale jõudmiseks.

Produtsentidega töötades tuleb tihtipeale kompromisse teha. Kuidas möödus koostöö „SlowFalli” puhul?

„SlowFalli” tegemine läks väga sujuvalt. Samanimelise loo produtsent on mu vend Mick Moon, kes kahjuks ei olnud LAs meiega kaasas, aga temaga on mul alati hea meel üheskoos muusikat luua. Kõik albumi lood on miksinud ja masterdanud Kaspar Kolk, kes on üks andekaimaid inimesi minu ümber. Koostöö temaga liigub kiiresti ning ta oskab kriitikat vastu võtta ja sellele vastavalt reageerida.

Kuidas su lood sünnivad? Kas vennaga koos töötades teete ka omamoodi ajurünnakuid ja arutate ideid?

Üldiselt sünnivad mu lood nii, et kuulame sõpradega erinevaid instrumentaale ja hakkame freestyle’ima. Kui midagi haakub, kirjutan oma freestyle’i edasi ja lõpuks on sõnad valmis. Seejärel salvestame ja hakkame lugu miksima. Vennaga käib protsess samamoodi, saame lihtsalt üksteist suunata ja koos vibe’ida.

Millised teised muusikastiilid su lemmikud on?

Mulle meeldivad väga reggae, džäss, psühhedeelne rokk ja ladina muusika. Miski, mida peab kuulama, mitte suvaline müra. Minu arust on need žanrid täpselt sellised, mis viivad teise dimensiooni, kui tähele panna ja vooluga kaasa minna.

Keda pead oma suurimateks eeskujudeks?

Mulle meeldib mõelda, et kõik inimesed on eeskujuks, kuidas käituda või kuidas mitte. Kõik, mida elu jooksul näed ja koged, on õpetus, samamoodi ka erinevad inimesed. Aga kui peab konkreetselt kedagi mainima, siis mu ema, kuna ta on kõige tugevam inimene, keda ma tean. Ta on näidanud mulle tingimusteta armastust ja see on minu arust kõige olulisem asi, mida õppida.

Sinu artistikuvandis on tähtis roll su stiilil. Kuidas ja millest lähtuvalt sa oma visuaalset identiteeti kujundad?

Lihtne. Ma kujundan oma visuaalset identiteeti täpselt nii, nagu tahan. Kui mulle miski meeldib, siis seda ma ka kannan. Olen aru saanud, et välimus ei loe absoluutselt. Pigem hoopis see, kas sul on enesekindlust. Naine, kellel on seljas uusimat trendi järgivad riided, aga kes on ebakindel, on palju vähem usutav kui naine, kes kannab enesekindlalt seljas kartulikotti.

Mis oleks koht või festival, kus tahaksid kunagi kindlasti esineda?

Õigetel hiphopifestivalidel, mille produktsioon on hea ja eelarve suur. Siis on teada, et publik on ilmselt huvitatud (žanri poolest), ja kuna mulle meeldib nii väga esineda ning lavale „draamat” tuua, on seda suure eelarvega kõvasti lihtsam teha.

Sa elasid vahepeal Londonis. Mida see kogemus sulle inimese ja muusikuna andis?

Elasin Londoni külje all ja otsisin tööd, kas siis midagi modellinduse, klienditeeninduse või muusikaga seotut. Mõistsin, et suures riigis on palju raskem nullist alustada kui Eestis. Seal on ju iga teine sama unistusega. Ütleksin, et õppisin seal, kuidas tõeliselt üksinda olla. Mul ei olnud ühtegi sõpra ja vahepeal tundsin küll, et kaotan pea, aga pidingi endale selgeks tegema, kuidas iseennast uuesti üles leida, ilma et keegi teine mind selles aitaks. Mind on väiksest peale nii kasvatatud, aga seal sain seda reaalselt esimest korda praktiseerida. Ütleks, et tulin tagasi vähemate hirmudega ja täieliku motivatsiooniga edasi minna.

Mis on sinu tulevased plaanid?

Tuleb palju esinemisi nii Eesti festivalidel kui ka välismaal (sh Sweet Spot, Intsikurmu jt). Plaan on ka õe-venna album teha ja ikka küllaga uut muusikat. Mulle ei meeldi liiga palju tulevikule mõelda, pigem võtan päev päeva järel. Nii on lihtsam.

Pane kõrv peale: soundcloud.com/princessyasmyn