draftworksi büroo arhitektid vestlevad visandi, intuitsioonipõhise otsustamise ning narratiivsuse kasutamisvõimalusest arhitektuuriloomes.

17. oktoobril pidasid Tallinnas Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas loengu draftworksi arhitektid Christiana Ioannou ja Christos Papastergiou, kes alustasid ühiselt 2006. aastal Londonis, kuid tegutsevad nüüd peamiselt Küprosel ja Kreekas. Nad on saavutanud häid tulemusi mitmel võistlusel ning nende tööd on osalenud kahel korral Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Ioannou ja Papastergiou alustasid arhitektuuriõpinguid Ateena tehnikaülikoolis ja kaitsesid seal arhitektuuriteooria magistrikraadi. Praktikapõhine doktoriõppeprogramm andis neile võimaluse siduda oma igapäevast erialast loometööd akadeemiliste huvide ja uurimissuunaga. „Bartletti arhitektuurikooli doktorantuur täiendab Ateena tehnilise suunitlusega akadeemilist tausta vabama ja avatuma lähenemisega arhitektuurile kui disainipraktikale,” ütleb Papastergiou – draftworks kasutab ja sulatab kokku mõlema lähenemise tugevaid külgi. Ateenas, millel on tugevad seosed modernismiga, on arhitekti sihiks lõpp-produkt, hoone. Arhitekti treenitakse töötama joonistega, mille eesmärk on edastada ranget ehituslikku informatsiooni. Prantsuse filosoofiapõhised teooriaõpingud on seetõttu teatud vastuolus Bartletti angloameerikaliku mõttesuunaga, kus probleemidele ei vastata „otse”, vaid abstraktsemalt. Samas on Ioannou sõnul Bartletti puhul oluline see, et seal on vabadus luua loomingulisemaid projekte.

Christos Papastergiou ja Christiana Ioanno. Foto: Reio Avaste

Ioannou ja Papastergiou töödes leiab viiteid Michael Webbile, Lebbeus Woodsile (lugude jutustamine), Enric Mirallesele (joonistamine), maastikuarhitektuuri osas kreeka arhitektile Dimitris Pikionisele ja James Cornerile. Papastergiou peab väga oluliseks ka kunsti, kirjanduse ja filmi mõjusid, nt Wim Wenders ja Jim Jarmusch vaatavad tema arvates linna palju värskemalt kui paljud arhitektid.

Miks selline nimi, draftworks?

Christos Papastergiou: Alguses oli nimekuju driftworks. Me kasutasime Jean-François Lyotard’i samanimelise teose terminit – miski meeldis meile selles sõnas. Otsustasime aga muuta selle „draft’iks” (visand), mis ei ole otseselt küll ruumiline termin, kuid on rohkem seotud meie lähenemisega arhitektuuriloomele. „Visand” tähistab katset püüda kinni idee – see on vestlus ja arutelu, mille käigus sünnib esimene skits, joonis. Need sammud astutakse siis, kui on veel palju määramatust, kui midagi pole veel lukus ega valmis.

Christiana Ioannou: Nimi ei viita mitte arhitektuuriobjektile ehk hoonele kui muutumatule lõpp-produktile, vaid eeskätt protsessi olulisusele disainis – kestvale tööle ideede kallal ning disainiprotsessi jätkuvusele. Isegi siis, kui joonised on vormistatud, usume, et visandamisprotsess pole veel läbi. Visandis peitub hoone kasutamise kogemus.

See on siis seotud intuitsiooniga?

C.P.: Jah, see on hetk, mil oled vastamisi hulga perspektiividega ning pead valima, aga kahtled. Valik põhineb intuitsioonil.

C.I.: Kogume visandisse protsessi kõikide etappide esimesed mõtted, et moodustuks tervik.

C.P.: Anname oma ideid edasi visandite ja joonistena, mis on seotud hetkega, intuitsiooniga. Visandid piiritlevad idee peegeldusi ja mõtteid, mis ei tule tegelikult arutelu käigus välja, ja aitavad otsustada, milline mõte on olulisem kui teine.

Kas visand on siis ühtlasi katsetus?

C.I.: Pigem on tegu taastõlgenduse, ümbermõtestamisega. Projekti krundi konteksti avamiseks on oluline kõik selle aspektid joonistamise abil ümber mõtestada ja täiendada ruumiprogrammi ning võistlusülesannet oma ettepanekutega. Alykesi soolajärve külastuskeskuse projekti puhul tegime ettepaneku ala kohta, mis oli tunduvalt laiem etteantud territooriumist. Selleks et näha maastikku tervikuna ja avastada sealseid lisavõimalusi, tuli toimetada väljaspool püstitatud raame. Märkasime maastikul inimeste sissekäidud radu, mis jäid võistlusalast väljapoole. Rajavõrgustiku põhjal kavandasime külastuskeskuse ristuvate mahtudega hoone, mille paigutus ei kattunud enam võistlusülesandes ettenähtuga ja oli asukoha ümbermõtestamise otsene tulemus.

Kas sellist ümbermõtestamist võib nimetada arhitekti uurimistööks?

C.P.: Alustame alati asukoha ja keskkonna analüüsiga ning alles seejärel liigume ruumiprogrammi ja hoonete juurde. „Athensx4” on Veneetsia arhitektuuribiennaali jaoks tehtud töö, milles uurisime linnaehituslikke tüpoloogiaid ja nendevahelist linnaruumi. Proovisime uute lugude abil linna tulevikku ümber mõtestada.

Vaatasite ka EKA tudengite projektide vahehindamist. Milliseid tulevikuvisioone te seal kohtasite?

C.I.: Tudengitele oli antud väga põnev lähteülesanne luua 5–10 aastaks stsenaarium vastavalt oma probleemipüstitusele, asukohavalikule ja ruumiprogrammile.

C.P.: Projektid puudutasid põnevaid ja olulisi teemasid, nt hüljatud tööstusalade tulevikku ja nende taaskasutust, n-ö „kohanevat kodu”, sotsiaalelamute kavandamist süveneva majandusliku madalseisu tingimustes jpm. Tore oli näha, et tudengid teevad makette. Tulevikustsenaariumide loomisel on abi lugudest ja joonistamisest, diagrammidest.

Kas lugude jutustamine on samuti visandamine?

C.I.: Jutustamine annab võimaluse asukohta täpsemalt uurida, koguda nii kartograafilist, ajaloolist, fotograafilist kui ka kogemuslikku infot, ning anda vastus tekstina, kirjutada lugu sellest, kuidas me seda kohta näeme. Sama kehtib ka ruumiprogrammi kohta.

C.P.: Lugudega antakse projektile kasutajamõõde. Loome jutustusi ja teeme makette, et pakkuda vaatajale uut kujutlust, mõneti provokatiivset pilti ruumist, kus viibitakse.

C.I.: See on kui fiktiivne narratiiv, omamoodi ideaalprojekt.

Kas loote oma lugudega uusi väikseid maailmu?

C.P.: Umberto Eco kasutab terminit „miniatuurne maailm”, mis annab üsna hästi edasi seda, mida me teeme. Ta ütleb, et suur kirjandus loob väikseid suletud maailmu, mis on sisemiselt seotud ja kindlalt piiritletud, ning annab selle osistele elu. Seetõttu on maketid meile väga olulised: need pole pelgalt hoone vähendatud mudelid, millel on ainult kasutusväärtus, vaid pigem (kunsti)teosed. Maketid on kui iseseisvad objektid, mis kannavad ideed ja lähtuvad visandist.

Küprose Liopetri jõeäärse kalasadama ja pargi projekti makett. Foto: draftworks architects

Makett annab siis kujutluspildi ruumi võimalustest?

C.P.: Näiteks projektis „Athensx4” tuli ühendada väga tavalise tüpoloogiaga linnakvartalid üheks suuremaks tervikuks. Proovisime teha seda kogu linnast lähtuvalt ja majanduskriisi tingimustes tuli rääkida kogu Ateena tulevikust. Meie töö kõneleb hetkest, mil majanduskriis on läbi, kuid selle ruumilised jäljed on nähtavad pooleli hoonete ja mahajäetud alade näol. Näitasime, kuidas sellest olukorrast kasu lõigata. Alati pole vaja vastata probleemidele otse, vaid võib otsida ka möödapääsu.

Nii et samal ajal jätkub ajalooline järjepidevus?

C.P.: „Katuseta aed” on töö, mis sündis arheoloogilise leiu avastamise tõttu Nikosia vanalinnas. Kogu linnaehituslik arendusprojekt peatati viieks aastaks, mil vältasid asjaosaliste omavahelised vaidlused. Meile avas see aga võimaluse luua ajutine struktuur, mis liidab ajaloolise kihistuse tänapäevase linnaga.

C.I.: Eesmärk oli ühendada vastanduvad ajalised mõõtmed ning avada seeläbi uus vaatenurk linnale.

C.P.: Kreeka vanades linnades on arheoloogiline kihistus tihti kruntidel näha, avatud ning see mõjub linnapildis jääkruumina. Selle töö puhul tegime ettepaneku katta kogu selline ala katusega.

C.I.: Kasutaja mõtestab uut ajaloolise kaudu. Ja need – uus ja vana – toimivad koos, teineteisest lahutamatult.