Müürileht

Aasta viimases luuletuses antakse aasta lõpule kohaselt mõned lubadused.

Müürilehe rännunumbris luuletab Andra Teede sellest, mis juhtub maailmas ajaga, kui jääb halliks üks laevakapten.

Aprillikuus pani Andra Teede luulevormi 90ndade leivasabad ja kanada sugulaste saadetud pakid.

Paju mahitab lugejat oma elu läbi tunnetama ja juuri otsima, kuid lugejale pajatab oma elust samas vähe. Ometi on just autori isiklikumat laadi tekstid ja luuletused antud kogumiku kõige suuremaks tugevuseks.

Õismäe (või ka mõne muu -mäe) hoovilapsepõlv on selle kogejatele ja mäletajatele kindlasti ühelt poolt midagi väga isiklikku, aga teisalt ju ka üsna universaalset. Üheksakümnendate lastele on see kindlasti tuttav maastik kogu selle seltskondlikkuse ja üksindusega.

Eesti avalikkuses kõlanud vabanduste palett on lai, kuid õnnestunud näidete asemel domineerivad need, mis tulevad liiga hilja, on ennast õigustavad või siis tegelike kannatajate suhtes ükskõiksed.

Katrin Väli luulekogu kõige tugevamaks küljeks on tema lühikesed tekstid ning oskus rääkida lõpust ilma pateetika ja tobedate tseremooniateta.

Lennujaam ei ole normaalne koht, sest lennujaam on värav. Ta on piiripealne, tihti ebamugav, ettearvamatu, siin kohtuvad erinevad kultuurid, praktikad ja mastaabid, tihti ootamatud turvameetmed, sage on üsna kindel teadmine, et midagi teed sa ikka valesti, midagi oled sa kindlasti unustanud, milleski kahtlustatakse sind niikuinii.

Ettevõtja Madis Müür vastab oma blogis rahaasjad.ee Müürilehe veebis avaldatud reisikirjale hipisaarelt, et oma kohta elus saab leida erialasest eneseteostusest kapitalistlikus ühiskonnas.

Kosmoserännud on toimunud juba rohkem kui pool sajandit, kuid esialgsest romantikast ja paatosest, mis leidis väljendust rohketes kultuuritekstides, pole nüüdseks enam suurt midagi alles. Tummaks jäänud kosmos on muutnud inimese Maa orbiidist kaugemal toimuva suhtes ükskõikseks.