Müürileht

Nutitehnika ja tehisintellekti võidukäigust hoolimata immitseb 21. sajandil nii popkultuurist kui ka sotsiaalmeediast ihalust mineviku järele, mis pakub vaimset toetuspunkti isegi praegustes karantiinioludes.

Öö kui Teine on paljuski meie endi konstrueeritud – mitte ainult hirmudes ja ihades, mida sinna kuvame, vaid juba oma ajalises piiritletuses. Berk Vaher vaatleb öö tähendust ERMis avatud näituse „Kellele kuulub öö? Eesti linnaöö kirgas ja hämar elu” näitel.

Prima Vista kirjandusfestivalil esitletakse peagi raamatut „The Repeater Book of Heroism”, mille koostaja ja kaasautoriga võtsime põgusalt jutuks tänapäevased visioonid kangelaslikkusest.

Nikolai Baturin (5. VIII 1936 – 16. V 2019) oli eesti kirjanik Mulgimaalt, taigakütt ja ilmarändur, avarilma asukas…

„⬤⬤” minimalistliku sündi-ambient’i kõlad on klaarid, ent samas tulvil bladerunnerlikku eleegilisust.

Kas vaimukantsiks peetud Tartus valitseb kultuurilinna või pigem väikekodanluse vaim? Mugavustsoonist väljumiseks ning Euroopas tõesti oluliseks kunstide keskuseks saamiseks peame nostalgilised müüdid kriitiliselt üle vaatama.

Enne kui graafiline disain plaadikunstis troonile tõusis, vaatasid albumikaantelt vastu teatraalsed kostüümimängud ja mõistatuslikud „elavad pildid”, mida tänapäeval enam naljalt ei kohta.

Berk Vaher teeb ülevaate selleaastase Tallinn Music Weeki konverentsiprogrammist, kus pistsid kogukondlikkuse, ööelu, hariduse ja muudel teemadel rinda Londoni öölinnapea Amy Lamé ja kohalikud poliitikud, kelle ettekujutus tulevikulinnast osutus väikekodanlikult madalalennuliseks.

Millest rääkida võib-olla kõige tuntuma elava kirjandusteoreetiku ja narratoloogiga, kelle kuulsaim teos „Postmodernist Fiction” (1977) on pikki aastaid ilmselt kõigi kirjandusteadlaste öökapipealset täitnud? Eks ikka avangardist, androididest, Donald Trumpist, Valdur Mikitast, Paavo Matsinist… kui nimetada vaid mõned teemad.

Dub oleks justkui ennekõike tubane muusika, kus instrumendiks on terve stuudio – ent Uus Energia võlub ka live-bändina. Juhtusin seda kogema kevadel ühes Rotermanni kvartali lokaalis, kus kirju kamp oli mahutatud imepisikesele lavale nagu inglid nööpnõelapeale ning mõjus mingi kobarorganismina, mitmepäise helilohena.

Something happened on the day he died... Mida saab veel öelda, kui nädalaga jõuti (siiralt ja parimas tahtmises) läbi lausuda kõik klišeed? Ehk praegu ei saagi muud?

Paljude tänavusele melosuvele on lisanud värvi vaimustus „Esto-muusika” valdavalt vähetuntud või lausa tundmatute helindite üle, aga kindlasti on selle kolmikplaadi mõju kestvam. Kui „Ulgu-Eesti” kirjanduspärandit on juba aastakümneid uuritud ja taasüllitatud, siis pagulaspopi osas võib enam põhjalikke avastusretki ja arutelusid loota alles nüüdsest; siin on selle ajaloo avapeatükk või isegi kolm esimest.