Müürileht

Vastus: nad on kõik justkui eksinud ja tahaksid oma koha leida. Ideaalseid maailmu ei eksisteeri, kuid neid saab välja mõelda ja siis filmides kujutada.

PÖFFi ajal on võimalik näha filme erinevatest maailma nurkadest, mille otsa ei pruugi enam kunagi sattuda. Järgnev valik on spetsiaalselt teile, kes te tahate teada kui põnevaid rahvaid ja inimesi meie planeedil elab. Juttu tuleb kolmest filmist, mille sündmused leiavad aset Ida-Türgi mägedes, Amazonase vihmametsas ja New Yorgi metroos.

Kui teil on käed ripakil, siis soovitan need ruttu üles tõsta ja alla anda, sest teid on ründamas „karm” räpiduo Clicherik & Mäx, kes tulistavad teid burgerite ja ketšupiga.

Plaat sõidab masinasse, esimene heli ja juba tean, mis siit tulema hakkab – see on eesti hiphop ja aasta on 1997. Ma olen segaduses. Mis toimub? Kontrollin kalendrit ja hingan kergendunult – siiski on aasta 2017 ja minuga on kõik korras.

Eesti hiphopimaastikule on saabunud koolipoiss, kes teeb enesele omast asja ega ürita olla keegi teine. Sellel albumil ei kuule väljamõeldud pätiteemat, ähkivaid tütarlapsi, rahakrudinat või lausropendamist, mis paljude arvates räpi ägedaks teebki. Eik räägib sellest, mis parajasti ta mõtteis uitab, ehk sellest, kuidas ta seda maailma antud hetkes tunnetab.

Metsakutsu on jõudnud oma sound’iga linna – integratsioon on olnud valutu, ta on uue keskkonnaga üheks sulanud ja urbanistlikud reeglid omaks võtnud. Ta oli ennegi sinnapoole liikumas, kuid jälgis mängu pisut kaugemalt.

Vahet ei ole, kas õues on 30 sooja- või külmakraadi, tänapäeval sajab vihma vist kogu aeg, seened kasvavad igal aastaajal ja neid leidub kõikjal – metsas, linnas, purgis ja mõned neist on juba meite kõhus. Seetõttu ei olnud ma kuulnud antud paljususes midagi räpipundist 1teist.

Tallinna Ülikooli koreograafia osakonna loominguliste lõputööde festivali KorFest käigus etendub 5. ja 6.mail Joanna Karoline Kalmi diplomitöö „Rothko Chapel”. Lavastuse proovi käis jäädvustamas fotograaf Dom Bienkowski. Müürileht küsib kolm küsimust.

See album on nii hää, et räägib iseenda eest ja ei taha lasta end arvustada. Nende lugude kohta ei saa midagi öelda, neid peab kuulama, kuid enne vaadake ära Ivan Pavljutskovi muusikal „Inside+Out”, milles mängivad Gorõ Lana kutid ja kostub nende muusika.

Viimastel aastatel on hakanud juhtuma midagi eriskummalist: hiphop on hakanud mingis mõttes oma kuldajastusse tagasi pöörduma. Toon järgnevalt esile mõned läinud pooleteise aasta uued tegijad, kelle tõttu olen hakanud taas tänapäeva hiphoppi kuulama.