Müürileht

Homsetele toimetustele võiks kõlvata ka homne varn.

Müürilehe tulevikunumbris luuletab Mirjam Parve homsest päevast.

Üle 30-aastased inimesed vabast tahtest võõrastega elupinda jagamas ei ole Eestis kuigi sage nähtus, kuid sellisel elutsemisvormil on väljakutsete kõrval ka piisavalt eeliseid. 

Taimede puudumine poplugude lüürikast, ametkondlik leigus taimestiku kaitsmisel, floorale pööratud napp tähelepanu haridusprogrammides – see kõik viitab taimepimedusele. Nägemismeele suunamiseks piisab algatuseks väikestest sammudest ümbritseva keskkonna kujundamisel.

Raamatuid ei pea tegelikult tingimata paberilt lugema, teinekord võib neid hoopis kuulata. Kust aga leida parimat lektüüri, kuidas mitte kaotada tähelepanu ning mil viisil (ja miks) harjutada end kuulama olmetoimingute kõrvale lisaks ajaviitekirjandusele ka klassikat?

Mis ühendab Jeesust Vargamäe Andresega ja Oblomovit vanajumalaga? Millal puhata, millal teha tööd ja kuidas hoiduda läbipõlemisest?

Anne Vetiku proosaloos saab üks tavapärane päev kontoris ootamatult ulmelise kulminatsiooni.

Tõnis Vilu luuleraamatut on soovitatav lugeda eri meeleoludes, asendites ja valgusrežiimides.

Teel „Öö lõpu” etendusele üritasin sõbrale jutustada, millest see Mauriaci raamat siis oli. Süžeega lõpule jõudes mõtlesin järele ja tunnistasin: „Aga kõik see polnud üldse peamine.”

Urmo Metsa „Võimalikud majad" on korraga kirjandusteos ja arhitektuurne ese, mille puhul võib arvustada nii kirjeldustasandite ja stiilide vaheldumist kui ka nende lehekülgede enda materiaalseid omadusi.