Müürileht

Oscarite jagamisel tehtud filmivalikut kommenteerivad, harutavad, lõikavad ja kleebivad sookollide vaatevinklist kaks muhedalt nutikat filmikriitikut.

Euroopa suurim ekstreemspordivõistlus Simple Session veab igal aastal Eestisse kokku sadu selle ala harrastajaid nagu Meka palverändureid. 18.–19. aprillil pühitsetakse sisse uhiuus Tondiraba hall ning sealhulgas peetakse ka oma 15. sünnipäeva, mistõttu ongi aeg nostalgitsemiseks – ürituse korraldajad panid kokku parimad hetked ja detailid Simple Sessioni ajaloost.

Tänavused Eesti Muusika Päevade preemiate laureaadid on heliloojad Helena Tulve teosega „Südamaa” ja Märt-Matis Lill teosega „Põhjanaela paine”. Preemiad anti üle eile õhtul Eesti Muusika Päevade avakontserdil.

On järjekordne öö vastu laupäeva hommikupoolikut. Kell on 4.00 ning asukoht Mere puiestee 6a, Tallinn. Kui teistes peopaikades hakkab selleks ajaks rahvas laiali voolama, siis nüüdseks juba üsna legendaarseks muutunud Protesti esine ja sisene hakkab oma täituvuse haripunkti alles saavutama, sest see on koht, kuhu kõigi väsimatute piduliste teed ikka viima kipuvad.

Sel aastal oma kümnendat sünnipäeva tähistava Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali programmist leiab üldsegi mitte nii õudse Chuck Norrise ja Jean-Claude Van Damme’i ning teised tõhusad naerutajad 80ndate märulitest.

Filosoof Ivar Tröner räägib oma Ööülikooli loengus Carl Gustav Jungi kujunemisest ja teoreetilisest raamistikust, mida mõtleja kogu oma elu kasutas. „Jungi kohta võib öelda, et ta lõi terve elu üht suurt narratiivi, mida võib nimetada hinge- või lausa maailmakaardiks.”

Tundub, et just niisuguse küsimuse ees seisis Madis Kalmet, kui ta hakkas lavastama Jon Fosse „Sügise unenägu”. Kuidas panna laval ühtse kellavärgina toimima mitte ainuüksi tekst, vaid ka rütm, pausid ja vaikuses öeldu, rääkimata siis veel näitlejatest?

Sel pühapäeval, 12. aprillil esietendub Tartu Uues Teatris Jaanika Arumi soololavastus „kokku • kukkumise • hetk”, mis toetub intervjuudele naistega Eesti väikelinnadest. Liisa Pool vestles Jaanika Arumiga lavastustiimi kokkupanekust, tasakaalu saavutamisest dokumentaalsuse ja kunstilisuse vahel ning sellest, mis tunne on olla ainus näitleja laval.

Täna kell 18.30 avatakse Ungari Kultuurikeskuses Londonis Eesti ja Ungari muinasjuttude illustraatorite näitus „Ristipidi lood” („Crisscross Stories”). Kokku esitletakse 20 illustratsiooni. Tegemist on ühe esimese Eesti illustratsiooninäitusega Suurbritannias.

Konverents „The good, the bad and the ugly” tahab tuua kokku eri arhitektuuridistsipliinide esindajad – sisearhitektid, arhitektid, maastikuarhitektid, urbanistid, planeerijad –, aga ka arhitektuuriteoreetikud ja -kriitikud, linnauurijad, sotsioloogid ja geograafid, et arutleda, kuidas sellised binaarsed väärtusotsused mõjutavad kõnealuste valdkondade igapäevapraktikaid.

Lavastusega „Põletatud väljade hurmaa” liigub Renate Keerd koos Kompanii Niiga juba tuttavlikel pindadel, segades huumorit ja absurdi kriitilise hoiaku ning mänguliste vormidega.

20. sajandi alguses lapsekingades paterdanud uut meediumit ei võetud esialgu kuigi tõsiselt, iroonilisel kombel kasvas liikuvatest piltidest aga arvestatav kunstivorm just tänu koomikutele.