Müürileht

„Kinotripp” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda kaugete paikade filmielust. Seekordne kinoreis viib Bollywoodi.

Kolmapäevast alates Tartu tänavaid ja salajas hoitud peidupaiku hõivama asunud linnafestival UIT kulgeb veel täna ja homme täistuuridel, kuid selleks, et sündmusele korralik punkt panna ja rahuliku südamega järgmist aastat ootama jääda, peetakse homme maha Tartu Aparaaditehases toimuv lõpupidu. Seal üles astuv Suurbritannia räpigrupp Sonne Bien avas end Müürilehele pisut.

Albumi nimi on küll „Sompa”, kuid bänd on Kohtla-Järvelt – alustas 1992 ja salvestamiseni jõudis viis aastat hiljem, plaadi eneseni „postuumselt” ometi alles nüüd. Koht loeb – olnuks nad mujalt, oleks see siin ka teistsugune jutt. Ise Kohtla-Järvel sündinuna, ent sealt peagi ära kolinuna, jäin albumit kuulama kui üht võimalikku isiklikku alternatiivajalugu – mis siis, kui oleksin sinna linna jäänud?

Ansambli Progress proge pole aga kindlasti progressiivne tänapäevases mõttes ega küüni ka ammuste selle stiili viljelejate kõlaliste eksperimentideni.

Omar Souleyman on üks neid väheseid kümnendivahetusel kuuldeulatusse jõudnud artiste, kes on mind tõesti üllatanud. Kogu oma avatuses kaugete kultuuride muusika suhtes kipun ikka eelistama hübriide, eri esteetikate põrkumisi – aga „etnos” on need paraku sageli liiga klanitud ja üsna iganenud „läänelike” võtetega ära nuditud.

Kärekiiksuline „Rum Rumble” oli kogu kümnendi lootusrikas avasaluut. Ligi neli aastat hiljem on Galvanic Elephants saanud valmis oma debüütalbumi „Mosaic”. Selgitusi jagavad viieliikmelise bändi laulja Taavi-Peeter Liiv ja kitarrist Kaido Paapstel, sõna lausub sekka klahvpillimängija Dirk Lloyd.

Müürilehe uus rubriik „Video fookuses” võtab vaatluse alla uued ja huvitavad Eestis ilmunud muusikavideod. Otsa teeb lahti visuaal Maria Minerva ja Ajukaja loole „CU Again”, mis pärineb jaanuaris Porridge Bulleti leibeli alt ilmunud samanimeliselt EP-lt. Klipi teemal pani oma mõtted kirja Berk Vaher.

Bluus, mõtlen ma. Sest avalugu on „Alentejo Blues”. Helikeelelt pole sel palal ega albumi teistelgi küll suurt midagi bluusitraditsiooniga pistmist – kõik siin on veel sillerdavam, unenäolisem ja animafilmilikum kui Edmund Hõbe (või varasema artistinimega Multiphonic Rodenti) senistel omaüllituslikel helikandjatel. Aga ometi, sõnades on bluusilikku ängi, üksildust, nukrust kommunikatsioonihäire pärast.

Who or what is twenty years of Weekend Guitar Trio?Comic strip characters by Olimar Kallas,...

It's as if Odd Hugo had been invited to someone's funeral that was cancelled at the last minute, but they have decided to play nonetheless.

Ikka on vaja kõrvaltpilku ja külaliskõrva, et tabada ühe linna varjatud kihte, kooslusi ja kõlasid. Olles pool oma senisest elust Viljandis veetnud ja teise poole VMW korraldajaid tundnud, teadsin, et neil võib olla ühisosa, kus end ka ära tunnen – ning tunnen ära selle Viljandi, mis on mulle korda läinud.

Kõik on paigas, kui lasta neil lihtsalt olla. Suvelõunal „sangast” tiksuda, grillipeol kuumarabanduse soundtrack’i esitada. Ja eriti viimasel juhul – nagu Tartu Muusikanädala avaõhtul kogetud – on võimalik neid ka huvi ja naudinguga kuulatama jääda, sest päris võluv on see kontrast lugude nukruse ja juhttandemi kavalalt välkuvate mustlasesilmade vahel.