Plaadiarvustus: Weekend Guitar Trio, Toyah Willcox, Jan Bang – Live At Kings Place (Weekend Guitar Trio 2013)

Kes või mis on kakskümmend aastat Weekend Guitar Triot? Olimar Kallase koomiksitegelased, kes on joonistatud pildi asemel helisse. Nad lihtsalt ei püsi paigal, nad peavad seiklema, uitlema, vääratama peaaegu alla heliilma teravatelt äärtelt, et siis ometi mingi ühise nalja läbi taas uutele avarmaastikele, kärestikele ja soosaartele päästetud saada.

Ariel Pink’s Haunted Graffiti ‒ Mature Themes (4AD, 2012)

Ariel Pink has been one of those (increasingly numerous) artists for me whose concept(s) are considerably more exciting than the execution itself. And I’m one of those people in Pink’s (numerous? or dwindling?) audience who finds his lo-fi records more interesting even though I’m not particularly keen on lo-fi in general.

Prima Vista ajalennud

Prima Vista toimub tänavu juba kümnendat korda. Nime poolest ja keskmelt Tartu kirjandusfestival, suuremalt sisult ja siiretelt üle linna ja sõnakunsti piiride kanduv kultuuripidu.

Plaadiarvustus: Mart Avi – After Hours (Porridge Bullet, 2013)

Hüpnagoogia/hauntoloogia on ehk juba eilse-üleeilse päeva moesõnad, aga ega siis otsekui unenäost väljasopistunud muusika lõppenud pole. „After Hoursit” võiks pidada kontseptalbumiks, millel ületunnitööst kurnatud rööprapsija kuulmekilede vahel avanevad vana Euroopa escherlikult moonutatud lossikoridorid, kus kummitavad kõhetud krahvid, kel sajandite saladused ja suguvõsa intriigid slepiks järel.