Müürileht

Nende ridade kirjutamise ajal pole EKREIKE koalitsioon veel lõplikku kinnitust saanud, kuid avalikkuse ulatuslikust vastuseisust hoolimata on tunne, et kolmikliidu loomist saab praegu takistada ainult force majeure.

Kui emotsionaalne tohib olla kodanikuaktivist? Ühiskondlikult turbulentsel ajal kodanikuaktivismi puhangute üle reflekteerides pole pääsu ka SAPTKist, hõberemmelgast ega parteikoosolekutest.

Jaanuaris esietendub Vabal Laval noortelavastus „Kuidas öelda jah?”. Seksuaalsuse ja keha suhtes positiivseid hoiakuid edasiandva lavastuse sünnilugu tutvustab lavastaja Tiina Sööt.

Eesti Vabariigi sajandal juubeliaastal peaks rahvusriigist mõtlemine tekitama ülevust, tooma silma härduspisara ja täitma hinge soojusega. Kui mitte muidu, siis just tänavu oleks olnud põhjust kuulata isamaalisi laule, kanda rinnas rukkilillemärki või tutvustada välismaalastele uhkusenoodiga oma kodumaad.

Gamergate on hirmutav pilguheit sellesse, milline näeb välja üks virtuaalmeediumi vahendusel sündinud primitiivne hõimukogukond, kuhu moodne ühiskond on praeguste tendentside jätkudes tervikuna naasmas.

Eesti idufirma väljatöötatud rakendus Zelos aitab vabatahtlikest koosnevaid meeskondi mängustamise kaudu tegutsema utsitada. Firma üks asutaja Johanna-Mai Riismaa selgitab, kuidas nutiajastul tulemuslikult suuri organisatsioone juhtida.

Nullkulublogi asutaja naudib askeetliku tarbimisega kaasnevat stressivabadust. Plastifoobiat ta ei tunne, liikumise kaanenäoks ei pürgi, prügivabaduse kaubastumisse suhtub kriitiliselt, aga jäätmeprobleemide lahendamisel ootab rohkem riiklikku sekkumist.

Ühe professori võitlus sooneutraalsete asesõnade vastu on ootamatult mobiliseerinud meessoo, õõnestanud humanitaarteaduste mainet ja sellele vastukaaluks vähendanud jõudsalt usuleigust läänemaailmas. Kes on see uus sangar kultuurisõjas?

Eilsel Tartu2024 visioonipäeval ERM-is otsiti Tartu ja Lõuna-Eesti mojo’t. Sel ajal, kui laval räägiti Tartust kui Euroopa üliõpilaspealinnast, väikeste raamatupoodide hääbumisest ning uuest muutuste narratiivist, käis Müürileht publiku seas uurimas, milline võiks Tartu olla aastal 2024.

Pikka aega vindunud põlvkondlik vastasseis leidis seni väljenduse üksikutes vihastes turtsatustes avalikus ruumis. Nüüdseks on selge, et käimas on globaalne lumehelbekeste ja kaerahelbekeste vaheline väärtuskonflikt.

Kui Reformierakond 1997. aasta kevadel Tartus esimest korda võimule tuli, käisin kolmandas klassis. Olen kasvanud üles teadmisega, et Tartu on Reformierakonna kants ja keegi ei saa sinna midagi parata.

Kui poliitilised vastasseisud jagavad ühiskonna mõtteliselt kaheks pooluseks, hakkavad inimesed käituma väärtuspoliitilise reageerimisautomaadina. Kuidas automaadist väljuda? Kuidas teha seda nii, et ka ühiskond koos püsiks?