Müürileht

Täna toimus Eestis esmakordselt koolinoorte kliimastreik, mis juhtis tähelepanu kliimakriisile ja vajadusele vähendada süsinikuheidet kooskõlas Pariisi kliimaleppe ja IPCC teadlaskogu hinnangutega. Ülemaailmse kliimastreigi eripäraks Eestis näib kujunevat keskendumine Põxitile.

Joovastav mesijutt lõputust majanduskasvust on suigutanud inimkonna pohmelusse, millest ärkamise asemel tahaksid paljud hoopis muusikat valjemaks keerata, sest inimtekkelise kliimamuutuse tagajärgedega tegelemine tundub üle jõu käiva väljakutsena.

Inimeste empaatiavõime peaks laienema ka põllumajandusloomadele, kelle transportimine tapamajja, nuumamisele või paljundamisele tähendab neile tavaliselt tundide- või päevadeviisi kestvaid kannatusi.

Meie kõige jagamise ühiskonnal on mitmeid boonuseid, laenamise tulemusel ostetakse vähem autosid ja väiksemaid asju, mida võib-olla vaid ühe korra vaja on. Kõiki neid pealtnäha keskkonnasõbralikke tegevusi tasub aga ehk lähemalt vaadata. Uurida, kas oleme endale pähe istutanud mõtte, et see on hea, aga tegelikult on asi palju keerulisem.

Eesti paviljonist Veneetsia arhitektuuribiennaalil ei saa kirjutada ilma korra pilku heitmata biennaali rollile kui sellisele ja eesmärgipüstitusele, miks seal osaletakse.

Mahatma Gandhi on öelnud, et rahva moraalset arengutaset saab hinnata selle järgi, kuidas loomi koheldakse. Kui lähtuda sellest mõttest, siis võiks kindlasti öelda, et 2018. aastal tegi Eesti moraalne arengutase märkimisväärse kasvu, sest loomade olukord paranes paljudes valdkondades.

Lõppev aasta on olnud keskkonna seisukohalt üks tormilisemaid - seda nii kohalikus kui globaalses plaanis. Üha rohkematest teadlaste pöördumistest ja raportitest ilmneb, et seisame keskkonnakriisi lävel. Kui tahame teistsuguse tee valida, on tarvis tegutseda ja kiiresti.

Kuidas rääkida keskkonnaprobleemidest luulekeeles? Miks seda õigupoolest üldsegi teha? Miks mitte jätta keskkond loodusteadlastele? Uurisime seda luuletajalt ja semiootikult, „Poeetilise punase raamatu” autorilt.

Francisco Martineze raamat „Remains of the Soviet Past in Estonia” arutleb, kuidas on Eestis ümber käidud nõukogudeaegse kultuuripärandiga. Mis on säilinud, mis on hävinenud ja miks?

See, kes peab keskkonnasõbralikkust endiselt lillelaste teemaks, on ajast maha jäänud, sest just planeeti säästvad ärilahendused hakkavad nüüdsest peale tulu tooma.

Jäätmed ei kuulu vaid praktilise olmemajanduse valda. Mõeldes prügist, peab vaatlema ka seda, kuidas ühiskond omistab millelegi meelelist ja monetaarset väärtust.

Võidunud hipi asemel sümboliseerib personaalset vastupanu tarbimisühiskonnale tänapäeval hoopis kodanlik pereema oma eetilise prügistamisvastase hoiaku ja pooleliitrise klaaspurgiga.