Müürileht

Kaugel Kremlist ja matrjoškadest leidub meie idanaabri piiride vahel mitmeid rahvaid, kellel on vähe tegemist grandioossete punaste väljakute ja lahtivõetavate nukkudega. Just nende rahvuste kinokunsti tähistati Kino Artise talvistel rahvusvähemuste filmikultuuri päevadel.

Uku Kuudi käänulist elu- ja viljakat loometeed portreteerivast dokfilmist ei tasu otsida sügavat karakteriuuringut loojahinge dilemmadest, küll aga laseb see kõlada palju olulisemal – Uku muusikal.

Põhjamaises talves Murmanski poole loksuv „Kupee nr 6” püsib kuni lõpuni välja hoole ja armastusega valatud rööbastel.

Värskelt kinodes linastuva ja Cannes’i filmifestivalil grand prix’ võitnud filmi „Kupee nr 6” stsenaristid räägivad oma elukutsest, pikaajalisest kogemusest telesarjadega töötamisel ja filmilise romantika asendumisest praktilisusega.

PÖFFi ajal on võimalik näha filme erinevatest maailma nurkadest, mille otsa ei pruugi enam kunagi sattuda. Järgnev valik on spetsiaalselt teile, kes te tahate teada kui põnevaid rahvaid ja inimesi meie planeedil elab. Juttu tuleb kolmest filmist, mille sündmused leiavad aset Ida-Türgi mägedes, Amazonase vihmametsas ja New Yorgi metroos.

Kui kõik muu siin ilmas on muutlik, siis kindel saab olla surmas, maksudes ja selles, et Toomas Aria tehtud filmis näeb kõiki Eesti A-kategooria amatöörnäitlejaid humoorikalt hollywoodlikke märuliklišeesid ette mängimas.

Filmis „Rikutud hing. Viirus” tammutakse tanksaabastes „õigluse” tähe all läbi kümneid metsateid, külastatakse mitut „Teneti” võttepaika ja peetakse maha lugematu arv võidukaid rüselusi kohalike töllmokkadega.

Õudusfilmide tegelased kipuvad tegema korduvaid tüüpvigu, millel võivad olla tihti ka dramaatilised või lausa letaalsed tagajärjed. Kuidas hoiduda neist eksimustest (täiesti tõenäolises) olukorras, kui keegi meist ise mõne verdtarretava linateose kangelaseks peaks sattuma?

Pole mingi saladus, et häid kultuurikriitikuid tuleb tikutulega taga ajada. Müürilehe noorte filmikriitikute suleproov annab tagasihoidliku panuse selle probleemi lahendamisse ja on ühtlasi tõestuseks, et huvi kirjutamise vastu on suur.

Saame tuttavaks grimmikunstnik Liisi Põllumaaga, kelle CVst leiab linateosed nagu „Päevad, mis ajasid segadusse”, „Skandinaavia vaikus”, „Portugal”, „Tõde ja õigus”.

Liikuvat graafikat võib pidada silmatorkavamaks ja tähelepanu nõudvamaks loo või sõnumi esitamise viisiks kui seda on staatiline visuaal või tekst. Kuid kes kasutavad liikuvat graafikat, kelle hääli võimendatakse ning kelle hääled ja lood jäetakse kõrvale?

On tekkinud märkimisväärne arv nn kummitusfilme, mis ei jõua ega jõua vaatajani, kuna viimane istub Netflixis, nendib dokumentalist, monteerija ja produtsent Liis Nimik.