Müürileht

Vahet ei ole, kas õues on 30 sooja- või külmakraadi, tänapäeval sajab vihma vist kogu aeg, seened kasvavad igal aastaajal ja neid leidub kõikjal – metsas, linnas, purgis ja mõned neist on juba meite kõhus. Seetõttu ei olnud ma kuulnud antud paljususes midagi räpipundist 1teist.

Douglas Dare oli minu jaoks tundmatu suurus ja tema mõtterägastikus ekslemine suur katsumus, mis kulmineerus rikastava võiduga. Esimese mulje lõi albumi pealkiri „Aforger” – Dare ongi võltsija, omamoodi pettur, kes juhatab reaalsusest illusioonide maailma.

Taani post-pungi bändi Iceage ninamees Elias Bender Rønnenfelt üllitas oktoobris oma kõrvalprojektiga Marching Church värske kauamängiva „Telling It Like It Is”. Album on soovitatav tarbimiseks pimedas toas, mis helide mõjul täitub neoontulede, suitsupilve, tuttavate emotsioonide ja ahvatlevate tundmatutega.

Mick Pedaja debüütalbum „Hingake/Breathe” on tulvil elektrooniliste ja akustiliste elementide (esoteerilist) kooskõla, mille taustal kulgeb hapra tonaalsusega falsett.

Amsterdami plaadifirma Knekelhuisi väljastatud EP belglaselt Maoupa Mazzocchettilt vajab kindlasti harjumist nende jaoks, kes tunnevad end koduselt konventsionaalsemate elektrooniliste muusikažanrite keskel.

Mart Avi on teispoolsuse prints, kes istub muusikalaeka otsas, mille aarded on kõigile tasuta allalaaditavad. See ei ole mingi scam, aga tehingul on muidugi konks. See, mida Avi kuulajalt vastutasuks soovib, on totaalne lugudesse süüvimine ja majesteetlik meelekindlus – kõrvad tuleb täielikult muusika meelevalda allutada.

Mari-Liis Rebase sooloprojekti Vul Vulpes värske EP „Fusion of Horizons” on heliteos, mida ei saa geograafiliselt lokaliseerida. Jah, see on eesti artist ja eesti muusika aastal 2016, aga mida see väljendab, on pigem globaalse alternatiivse muusika trendid.

Mürgi peosarja ja label’it võib nimetada julgelt eesti techno lipulaevaks, mis koondab antud žanri kodumaiseid tegijaid, ning sealjuures on mul siiralt hea meel näha siinsete techno-produtsentide loomingut siit-sealt vaikselt ilmumas.

Kui annad sõrme, võetakse kogu käsi. Vähemalt siis, kui oled andekas. Just nii on läinud islandi techno-artistil Bjarkil. Nina Kravizi avastusena suutis ta oma eelmise aasta looga „I Wanna Go Bang” tõestada, et temast kuuldakse veel.

Klassikaline lahendus deep house’i identiteedikriisile – kas olla tantsumuusika või mitte – on tantsumikside paigutamine EPle vastukaaluks originaalpalale, mille ümber artisti motivatsioon ning ambitsioon tihtilugu keerlevad.

Kui vahel on ebakindel tunne, kas juustuste leopardimustriliste truspade kandmine võiks natukenegi lahe olla, tuleks puntras olevad klapid lahti harutada ja suruda näpuga (või nupuga) Soft Hairi debüütplaat play-seisundisse, et ennast kergem veenda oleks.

Mitmekülgsus ja paindlikkus on ambitsioonikad eesmärgid. Kammernaiskoor Sireen on püüdnud mahutada oma debüütalbumile viiskümmend viis eriilmelist minutit muusikat.