Müürileht

Kas sa oled seisnud kunagi pimedas koopas, jalad vees, kuulanud oma külmalt vastu kajavat häält ning kompinud kuuvalguse abiga eneseleidmise teed? Mina ei olnud, kuni Carla dal Forno „You Know What It’s Like” mind sellisesse kummalisse olukorda asetas.

Salapärane Prince of Denmark aka Traumprinz aka DJ Metatron on oma varjatud identiteediga muusikamaailmas parajalt segadust tekitanud. Siseinfo järgi on tegemist andeka muusikuga, kes paraku igasugust esinemist ja rahvamasse pelgab, mistõttu ei ole paljudele teada, kellega päriselt tegemist on.

Põhja Konn on progressiivse roki bänd, kes andis hiljaaegu välja samanimelise debüütalbumi. Plaadi sõnaline pool pühendub eesti luulele, mis on osaliselt ajendatud Betti Alveri luulekogu „Tähetund” viiekümnendast sünnipäevast.

Dawn Richardi kolmas sooloalbum on kui liiga andekas, tähelepanust ilma jäänud sohilaps. Triloogiat lõpetaval teosel on sõlme/spiraali iseloom. Olgu see siis köis või vedru, seda otsustagu igaüks ise.

Jazz-funk’i-bänd Estrada Orchestra on ühtaegu soliidne, avangardne, filmnoirilik, higine, veidi psühh ja natuke tolmune – nagu Meloodia plaadifirma džässiplaadid, mis on kahjuks paljudes plaadiriiulites tolmu koguma unustatud.

Kadri Voorand Quarteti kauamängiv „Armupurjus” on joovastus vabadusest, eklektikast, emotsioonidest ning värvirohkusest. Kõige olulisem on, et sellel plaadil ei hoita tagasi – tunnetusskaalad muutuvad hetkega ja hulluseni on jäänud vaid üks väike samm, mille ümber lüüakse energilist tantsu.

Split-väljaannetel on tihtilugu üks sümptom – nimelt on idioodilegi selge, kumb grupp kuulatava pala kokku meisterdas. „Endamisi Varas” – Endamisi Salamisi ning Luurel Varga kombokassett – seda muret ei tunne (kui just tracklist’i abi ei kasuta).

Industriaalse techno’ga on paratamatult nii, et enamasti toimib see kõige magusamalt tantsuplatsil, visates keha veidrasse vaakumisse, korralikku power mode’i. Teisalt leiab sellest žanrist ka nüansirikkamat loomingut, mis omamoodi kunstiteoseks lahustub ja millest ükshaaval detaile üles noppida annab.

Daniel Avery, kelle looming on seostunud siiani pigem sulniste meloodiate ja abstraktsete perkussioonidega, näitab sel korral oma tumedamat külge. Miksialbumite sarjale „DJ-Kicks” miksib ta kolm oma värsket pala kokku teiste artistide lugudega.

Metsakutsu on jõudnud oma sound’iga linna – integratsioon on olnud valutu, ta on uue keskkonnaga üheks sulanud ja urbanistlikud reeglid omaks võtnud. Ta oli ennegi sinnapoole liikumas, kuid jälgis mängu pisut kaugemalt.

Õrn meloodiajupp Go Away Birdi „Sunday” alguses jätab plaadist erilise mulje – kaugustesse viivad sosinad mõjuvad põhjamaiselt, pea sigurrosilikult ja panevad midagi sees surisema, mõnusaid laisku pühapäevi igatsema, mil maailm seisab, kohustusi pole, on vaid üks väsinud hing, kes puhkab raskest nädalast täis argielu muresid ja vaevu.

The Boondocks on astunud debüütalbumiga võrreldes suure sammu edasi. Kui nende eelmine plaat „USB” püüdles korraga liiga mitmesse erinevasse suunda, oli laialivalguv ja kõlas kohati lahjalt, siis uuel kauamängival on tunda enesekindlust, küpsust ning terviklikkust.