Müürileht

Alates sellest ajast, kui ma isikliku telefoni sain, helistas vanaema mulle alati aastavahetusel mõni minut pärast südaööd ja soovis head uut aastat. Sel ega eelmiselgi aastal ta mulle ei helistanud ja nendel hetkedel on mulle kõige selgemini tajutav, et teda ei ole enam.

21. sajand lausa kutsub riigist tehnokraatlikult mõtlema. Millistest klotsidest hakkaks üks süsteemiarhitekt riiki kokku panema?

Kui uskuda demograafe, jääb Eesti rahvaarv järgmise sajandi alguses alla miljoni. Ümberpööratud rahvastikupüramiid eeldab riigikorralduslikke muudatusi tervishoius, hariduses ja regionaalpoliitikas, mille üle peaks avalik arutelu käima juba praegu.

Eesti Vabariigi sajandal juubeliaastal peaks rahvusriigist mõtlemine tekitama ülevust, tooma silma härduspisara ja täitma hinge soojusega. Kui mitte muidu, siis just tänavu oleks olnud põhjust kuulata isamaalisi laule, kanda rinnas rukkilillemärki või tutvustada välismaalastele uhkusenoodiga oma kodumaad.

Mängustamine (gamification) ehk mänguelementide rakendamine mittemängulises keskkonnas eesmärgiga tõsta osalejate aktiivsust ja motivatsiooni, mõjutada käitumist või leida lahendusi probleemidele, on suhteliselt uus mõiste, mille rakenduspotentsiaal on lõputu.

Lapsena mängisin oma parima sõbranna Mariga peamiselt kahte mängu. Esimene neist kandis nimetust „vangid” ja see oli tubane ettevõtmine. Vangide mängimiseks ehitasime endale kõigepealt nn vangla, kus me siis koos kössitasime, kuni tuli võtta ette ülisalajane köögist rosinate toomise missioon. Mäletan, et ema ei jõudnud ära imestada, kui palju rosinaid me suutsime Mariga kahe peale nahka pista.

Toitumine, transport ja energiakasutus – teadusuuringud on näidanud, et individuaalsed valikud nendes valdkondades avaldavad märgatavat keskkonnamõju. Kuigi ettevõtjad ja riik saavad regulatsioonidega tarbijate eelistusi suunata, on kõik nimetatud tegurid seotud väga tugevalt inimeste igapäevaste isiklike otsustega.

Maailma muutmine pidavat algama ühest väikesest teost. Iga elu on aga kaootiline tegude säbru. Ideaalse elu elamise kohustus vajab lahendusi pigem ettevõtjatelt, ametnikelt ja poliitikutelt, kelle võimuses on säbrulist elukorraldust eesmärgipärasemaks kujundada.

Äraviskamiskultuuri võimendavad visuaalsed ja subkultuurilised stiimulid, mis poogivad ühekordsete kohvitopsidega linna peal laiamise, suitsetamise ja uue iPhone’i omamise trenditeadliku elustiili vältimatuks osaks.

Kui satun mõnikord suurtesse kaubanduskeskustesse, taban end alatasa mõttelt, et kellele kogu seda rämpsu vaja on. Kes seda saasta ostab ja veel sellistes kogustes?

Vaatamata positiivsete näidete olemasolule on hirmuvalitsus ka praegu, 21. sajandil osade pedagoogide meelest kõige efektiivsemaks meetodiks kehtestada oma kuningriigis (loe: klassiruumis) distsipliin.

Nii palju on põhjuseid, miks minna doktorantuuri: intellektuaalsed vestlused, põnevad väljakutsed, inspireerivad inimesed… Ja selle kõige eest saab veel stipendiumi! Peaaegu liiga hea, et olla tõsi! Aga on see siis tõsi?