Müürileht

Nüüdiskultuuri häälekandja

Arvamus

Helen Tammemäe. Foto: Renee Altrov

Juhtkiri: Извините, что я опоздалa

„Vabandust, et hilinesin” oli lause, mille kooliajal vene keeles perfektselt selgeks sain. Vene keel oli koolipäeva esimene tund, kuhu reeglina alati hiljaks jäin. Kaheksa-aastase keeleõppe järel oskan vaevaliselt Tallinna tänaval babuškale juhatada, kus suunas on lähim trammipeatus.

Helen Tammemäe. Foto: Renee Altrov

Juhtkiri: vaikimine kuld

Viimasel ajal on mul tihti tunne, et mul ei ole vaja enam midagi öelda. Kui saad ühtäkki aru, et ise on võimalik otsustada selle üle, kas millegi pärast südant valutada või jätta see tegemata, siis avastadki, et sul ei ole ühtegi probleemi, mida lahata. Pole tahtmist millegi üle vaielda, pole huvi millegi eest ega vastu võidelda.

Helen Tammemäe. Foto: Renee Altrov

Juhtkiri: edukultuse varjupool

Meie riiki, kultuuri ja iseseisvust ei ohusta niivõrd mõni siiasattunud asüülipõgenik või siin pere loov väljamaalasest valdkonnaspetsialist, homoseksuaal või vene keelt emakeelena kõnelev eestlane, vaid peaasjalikult need, kes ei oska maailma ja endast erinevate inimestega tervemõistuslikult suhestuda – seda hoolimata nende nahavärvist, usulisest kuuluvusest, rahvusest või seksuaalsest orientatsioonist.

Kommentaar: väljamõeldisel ei saa takistada juhtumist

Kunstiteose keelamine ei lahenda ega tee olematuks minevikku ega kaota inimese isiklikku probleemi, vaid sellega takistame laiemal avalikkusel mõtlemast ja tegelemast valeks kuulutatud teguviisiga, milleni kunstiteosest tekkinud seos viis. Paljud ilmselt jäävad alati kannatama, sest ei olegi valmis nendest seostest lahti laskma või neid ümber tõlgendama. Sellest hoolimata ei tohiks seda keelata nendele, kes seda soovivad ja selleks võimelised on.

Päev, mil Facebooki meeldimised ei loe

Statistilisest vaatevinklist vaadatuna võiks kaheksakümnendate teise poole beebibuumi ajal või hiljem sündinud ja tänaseks täiskasvanuikka sirgunud noorte suurem valimisaktiivsus tuua endaga kaasa nii mõnegi märgatava muutuse Eesti ühiskonnas.

Me ei kuule, me ei näe

Olgugi, et Nihilist.fm-is on palju igasugust müra ja tegijate isikliku tausta ja maneeriga tuleb tuttav olla, et sellel ennast mõnes kohas mitte segada lasta, on avaldamisplatvorm päevakorrale toonud mitmed väga aktuaalsed teemad, mida Eesti laiemas avalikkuses pole seni peetud oluliseks käsitleda võtta.

Võõraste sulgede ihalus toidab jõhkrat äri

Karusnahakasvanduste peamised õigustajad on paradoksaalselt need, kes endile seda kasukat tegelikult lubada ei saa. Kasvanduste keelustamise vastu astub tihti just seesama „inimene tänavalt”, kelle kohta käivad read: „Miks ta kõnnib sonis hallis? Sest et karvamüts on kallis.”

Tegude või sõnade järgi?

Kui noor inimene kasvab suureks, loetakse talle peale sõnad, mille järgi ta peab toimima. Samal ajal näeb ja kuuleb ta teiste tegusid ning need on talle eeskujuks. Mis saab aga siis, kui igapäevased tegemised ja kusagilt kõrgemalt kostuvad sõnad omavahel ei klapi? Kui räägitakse justkui üht, aga kõik toimivad ikka teisiti? Sel juhul muutuvad eeskujud mannetuks ning kuuldu tühiseks. Just selline tundub aga olevat kasvava noore inimese igapäev, milles ta on sageli üksi jäetud.

Juhtkiri: Kellel on õigus ajakirjandust teha?

Kust siis hakata tõmbama piiri meedia- ja blogiformaadi vahele? Kellel on õigus ajakirjandust teha? Kas selleks on vaja ajakirjanduse erialal omandatud kõrgharidust tõendavat paberit või riigi väljastatavat tunnustatud meediaväljaande tõendit? Ma kahtlen, et see oleks hea mõte.

Juhtkiri: Parem olla natukene hull

Mida teha, kui sa ei suuda kohaneda nende etteantud mudelitega, elada ettekirjutatud stsenaariumi järgi? Kui sulle taotakse järjepidevalt, et „ära sa siin eksperimenteeri midagi, meil juba on olemas need struktuurid ja meetodid – õpi ära ja tee järele!”

Kes meist haaraks relva, kui…?

Viimasest Eesti pinnal toimunud sõjalisest konfliktist möödub varsti 70 aastat. Ühtegi vabadussõja veterani pole enam elus, meie vanavanemad mäletavad teise ilmasõja aegseid jubedusi vaid ähmaselt. Meil puuduvad piisavalt värsked lood, mälestused ning kogemused, mis pärineksid neilt, kes on sõja omal nahal läbi elanud. Sellest ka küsimus, kes meist haaraks relva, kui seda tegelikult vaja läheks?