Arvamus
Kogukond – sõimusõnast moemõisteks
Kogukond on popp! Kogukond on hip! See on postmodernismi vastulöök jäikadele struktuuridele ja bürokraatia masinavärgile. Nüüdseks on üks ring täis: tagurlikust kogukondlikust mudelist on saanud kõige eesrindlikum organiseerumise vorm, mida neoliberaalid usinalt ekspluateerivad.
Kiri kolleegiumilt: Keiti Kljavin
Mind on vaevanud aastaid üks küsimus: miks ma ise pean kodanikuühendusse kuulumist igavaks? Ometi mõistan ma proaktiivsuse olulisust edasiviiva jõuna mis tahes kontekstis. Aga miks, põrgu päralt, toimub see kõik nii organiseeritult, vaimuvaeselt, eos kompromissialtilt ja kohati isegi tüütult? Ehk kui tsiteerida Gustav Kalmu: „Miks ei ole endiselt cool maailma parandada?”
Me peame rääkima rassismist Eestis: pagulasteema sõnavägivald
Eesti avalikus ruumis vohama hakanud rassistlik diskursus on mitmekesisem, kui see ehk pealtnäha paistab. Kategoriseerida üritades võib eristada agressorid segregeerijatest ja kultuurikaitsjatest. Veel sügavamale kaevudes selgub, et pagulased on toodud võltsohvriks.
Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei jooks
Sügisel arutab riigikogu sotsiaalministeeriumi ettepanekul alkoholi elustiilireklaami keelustamist. Elustiilireklaam on näiteks need klipid, kus noored meekarva kehad on lõkke ümber uue suvise spritzer’iga. Seaduse täpne tekst ja pakutud piirangute nimekiri pole veel saadaval, kuid taolise otsuse poole on püüelnud aastaid erinevad rahva tervise kaitse organisatsioonid.
Juhtkiri: Inimest ei tohiks käsitleda probleemina
Neuroteaduses jõuti hiljuti järeldusele, millesarnast võib kohata ka budistlikus filosoofias – tõdemusele igasugusest iseolemise illusoorsusest. Sisuliselt tuleb leppida sellega, et oleme vältimatult osa meid ümbritsevast keskkonnast. Selles valguses on oma egole tähtsuse omistamine suhteliselt mõttetu tegevus.
Pohmell kui metafoor
Disclaimer: järgnevat artiklit ei tuleks võtta poliitilise arvamusloona. Pigem on see humanitaariuid ja -hämming, pseudofiloloogilis-semiootiline küsimus ilma olulisemate järeldusteta.
Onu Alko suvelõpumõtisklused
Müürilehe toimetusse laekus suve viimastel päevadel veiniplekkidega ümbrik. Peale oli kirjutatud „Suurimatelt kultuurisõpradelt” ja postmargil ilutses vahutav õlu.
Kiri toimetajalt: Henri Kõiv
Eestimaa suvi on justkui loodud põgenemiseks – uitlevad flanöörid pagevad nädalateks tühjenevatesse küladesse, kosmopoliitsed vagabundid põikavad teel Berliinist Milanosse läbi ka Kilingi-Nõmmelt ning vanaema aiamaalt. Suvitaja, Toomas Nipernaadi on su alter ego! Seekord hõljus aga Nipernaadi suve kohal tume vari. Kuhu maailmarändur ka ei sattunud, ikka kaldus jutt ühel hetkel kaugele Lampedusa poolsaarele, siis jälle Vao küla mänguväljakule.
Juhtkiri: Kainet mõistust ja selget meelt
Ühel hommikul vaatas mulle sotsiaalvõrku sisse logides sealt vastu ühe inimese pahameelest kantud sõnavõtt, nagu me ahastaksime ühe hukkunud süürlasest väikelapse pärast, aga mitme tuhande Eesti lapse ja noore tulevik meid ei huvita; seisame üksikute abielluda soovivate homopaaride eest, aga sajast tuhandest üksikemast ei hooli jne.
Kultuurne joomine algab kodust
Eestlaste liigse alkoholitarbimise juuri on otsitud kord depressiivses kaamoseperioodis, siis jälle meile loomuomases antisotsiaalses hoiakus, kuid tihtipeale on tegemist hoopis lastetoast kaasa saadud pärandiga.
Martin Noorkõiv TÜ avaaktusel: meie suurim väljakutse on üksteisega rääkida
Müürileht avaldab Tartu Ülikooli üliõpilaskonna esimehe Martin Noorkõivu täna hommikul TÜ avaaktusel peetud kõne. „Leidke vähemalt üks inimene, kes ei ole teie arvamusega nõus, ning vestelge temaga.”
Pagulaskvoodid ja Eesti suveräänsus
Euroopa komisjoni algne plaan oli ümber paigutada 40000 varjupaigataotlejat Itaaliast ja Kreekast ülejäänud Euroopa Liitu vastavalt kvoodimehhanismile. See plaan kukkus läbi. Me ei saa küll teada, kas ja kuidas see plaan reaalselt toimima oleks hakanud, kuid me saame spekuleerida mõningate mõjude ja küsimuste üle. Kõige kõrgemal neist seisab suveräänsuse küsimus.