6 min

„Eestlased on ateistid. Usu möga meid ei köida.”

Just nõnda arvas üks anonüümne internetikommentaator 2010. aastal ning seoses religiooni suhtumisega näikse see arusaam eestlaste praegust enesekuvandit küllaltki hästi kirjeldavat. Aga kust see väide pärit on ja on’s sel ka mingi tõepõhi all, sest õigupoolest pole me ju ainus „maailma kõige ateistlikum rahvas”.

4 min

Kirikusse, metsa või kaubanduskeskusesse

Eestlased loevad ennast küll kristliku kultuuriruumi täieõiguslikeks liikmeteks, kuid religioosseid kogemusi käiakse vaarisade kombel endiselt otsimas metsast, kus puudub kogudus ja liturgilise atribuutika moodustavad puud ja sammal.

12 min

Kristliku eetika pastoraalne suhtelisus

See, et kristlus kehtestab absoluutsed normatiivid moraalseks käitumiseks, on suurim väärarusaam, mis on kristlusega aegade algusest kaasas käinud. Kuigi vaimulikud võtavad jätkuvalt eetilis-moraalsetes küsimustes jooksvalt sõna, on kristlik eetika tegelikult suhteline.

Pagulasvastane tõrvikurongkäik Tartus novembri lõpus 2015. Foto: Priit Mürk
6 min

Juhtkiri: Kiri kristlasele

Seekordne juhtkiri hoiatab, et Eestis äratatakse kristliku egiidi all populistlike võtetega tõelist koletist, mida on hiljem ka kristlastel ja konservatiividel endil võimatu puuri tagasi panna, kuna see ei järgi mingit väärtusraami ega maailmavaadet.

3 min

Näokatteid keelustades kordame Lääne-Euroopas tehtud vigu

Justiitsministeerium on hiljuti välja tulnud ettepanekuga keelata naistevastase vägivalla konventsiooni ratifitseerimise raames seadusega ka burkade ja niqab’ide kandmine. Seda toetab ka Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, kelle väitel on näo varjamine „selgelt naisi ahistav” kohustus ning „naisi diskrimineeriv tava”.

8 min

Maailm Suure Leiutaja reinkarnatsiooni ootuses

Tehnoloogiauudiseid lugedes võib tekkida tunne, et iga päev toob mõne uue revolutsioonilise nutividina või maailma uueks loova rakenduse. Kainem pilk annab aga tunnistust, et riigid on innovatsiooniveduritena tagasi tõmbunud, üleüldine riskijulgus langenud ning murrangulistena reklaamitud uuendused pigem inkrementaalsed.

4 min

Juhtkiri: Zombistumise harilik rutiin

Ma ei tea vist kedagi, kes saaks öelda, et tal on palju aega. Kõigil on ikka pigem pidevalt kiire. Neid, kes ei reageeri meilidele paari päeva jooksul, peetakse juba väga omamoodi tegelasteks. Tehnoloogia areng on asendanud küll tööjõu tehastes robotitega ja kiirendanud hüppeliselt asjaajamise kulgu, aga suuremat vabadust see tavalisele tööinimesele pole siiski andnud.

Henri Kõiv. Foto: Patrik Tamm
3 min

Kas neoinfantiilid unistavad paremast tulevikust?

See on nüüd ühe tagurliku neoludiidi pihtimus. Sellise, kellel pole nutitelefoni, kes ei säutsu Twitteris ja kes eelistab lugeda uudiseid paberkandjal. Olukorras, kus inimene usaldab ennast vabatahtlikult järjest rohkem tehnoloogia teenistusse, on iga väljavõideldud ruutmeeter tehnoloogiavabas oaasis kulla väärtusega.

4 min

Sisseränne kui Eesti võimalus

Miljonid oma ohtlikuks muutunud kodust lahkunud inimesed ületavad igal hommikul ka eestikeelses meedias uudisekünnise. Kel teavet napib, võib nendest arvudest päris ära hirmuda, kartes omagi tuttavliku kodukandi kadu. Tartu Ülikoolis semiootika magistrikraadi teinud ning nüüd doktorantuuris õppiv Seattle'ist pärit Tyler James Bennett selgitab sisserändaja pilgu kaudu, miks mõnisada uustulnukat aastas meile hoopis meeldida võiksid.

5 min

Kelle kohustus on diskrimineerivat olukorda muuta?

Räägime juba aastaid soolisest palgalõhest ehk meeste ja naiste keskmise tunnipalga vahest. Eurostat esitab igal aastal kõigi ELi riikide vastava näitaja ja Eesti oma on järjekindlalt halvim. Oleme korraldanud arvukalt tööjõu-uuringuid ja näinud, et meeste ja naiste palgavahe ei ole sugugi alati objektiivsete teguritega põhjendatav. Tundub, et probleemiga tegeletakse, aga... otsused olukorra parandamiseks on ikka veel langetamata.

7 min

Kogukond – sõimusõnast moemõisteks

Kogukond on popp! Kogukond on hip! See on postmodernismi vastulöök jäikadele struktuuridele ja bürokraatia masinavärgile. Nüüdseks on üks ring täis: tagurlikust kogukondlikust mudelist on saanud kõige eesrindlikum organiseerumise vorm, mida neoliberaalid usinalt ekspluateerivad.

3 min

Kiri kolleegiumilt: Keiti Kljavin

Mind on vaevanud aastaid üks küsimus: miks ma ise pean kodanikuühendusse kuulumist igavaks? Ometi mõistan ma proaktiivsuse olulisust edasiviiva jõuna mis tahes kontekstis. Aga miks, põrgu päralt, toimub see kõik nii organiseeritult, vaimuvaeselt, eos kompromissialtilt ja kohati isegi tüütult? Ehk kui tsiteerida Gustav Kalmu: „Miks ei ole endiselt cool maailma parandada?”