Müürileht

Eestlaste IT-optimismi on peetud aastaid piirituks. Piiri tahagi on suudetud eksportida edukalt kuvand hiirekliki kaugusel olevast e-riigist. Ometi on viimasel ajal kuulda sekka üha valjemat nurinat. On’s e-tiigrist saanud topis, e-kodanikust e-tarbija ning entusiasm asendunud skepsisega?

Snowdenile e-residentsuse andmine oleks sümboolne žest, mis võimaldaks Eestil oma edumeelsusega maailmas silma paista ning öelda, et me toetame läbipaistvat ja jälgimisvaba küberruumi, kus veebikasutajate põhiõigused on kaitstud.

Kodanikuühiskonna 2015. aasta tegijate tunnustamisel rääkis näitleja ja aktivist Mari-Liis Lill, kuidas tema Eestit näeb ja kuidas see veel parem saab olla.

Keegi ei taha, et tema laps peaks kasvama ühiskonnas, kus lubatakse taga kiusata neid, kes on teistsugused. Eilne „Vabariigi kodanike” saade näitas ilmekalt, et kooseluseaduse vastased otsivad tonti seal, kus seda ei ole ning paistab, et neile jäävad mõistetamatuks murettekitavate probleemide tegelikud põhjused.

Eestlased võivad küll olla laias ilmas tuntud oma infotehnoloogiliste saavutuste poolest, kuid digiajastu inimesed igatsevad üha enam hoopis puhta ja metsiku looduse järele – miski, mis on Eestis veel säilinud. Kohalikud inimesed ei tohiks unustada selle ainulaadsuse hindamist ja kaitsmist.

Päris hull on mõelda, kui hapral jääl oleme jõudnud 50. lehenumbrini. Aga sellegipoolest järjekindlalt. Müürilehe tegemise käigus on tulnud kolleegiumis ette palju vaidlusi, üle on elatud mõned närvivapustused, köögid on siniseks suitsetatud, sisse kimutud pakkide viisi sigarette ja joodud liitrite kaupa tökatiks tõmbunud kohvi.

Just nõnda arvas üks anonüümne internetikommentaator 2010. aastal ning seoses religiooni suhtumisega näikse see arusaam eestlaste praegust enesekuvandit küllaltki hästi kirjeldavat. Aga kust see väide pärit on ja on’s sel ka mingi tõepõhi all, sest õigupoolest pole me ju ainus „maailma kõige ateistlikum rahvas”.

Eestlased loevad ennast küll kristliku kultuuriruumi täieõiguslikeks liikmeteks, kuid religioosseid kogemusi käiakse vaarisade kombel endiselt otsimas metsast, kus puudub kogudus ja liturgilise atribuutika moodustavad puud ja sammal.

See, et kristlus kehtestab absoluutsed normatiivid moraalseks käitumiseks, on suurim väärarusaam, mis on kristlusega aegade algusest kaasas käinud. Kuigi vaimulikud võtavad jätkuvalt eetilis-moraalsetes küsimustes jooksvalt sõna, on kristlik eetika tegelikult suhteline.

Seekordne juhtkiri hoiatab, et Eestis äratatakse kristliku egiidi all populistlike võtetega tõelist koletist, mida on hiljem ka kristlastel ja konservatiividel endil võimatu puuri tagasi panna, kuna see ei järgi mingit väärtusraami ega maailmavaadet.

Justiitsministeerium on hiljuti välja tulnud ettepanekuga keelata naistevastase vägivalla konventsiooni ratifitseerimise raames seadusega ka burkade ja niqab’ide kandmine. Seda toetab ka Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, kelle väitel on näo varjamine „selgelt naisi ahistav” kohustus ning „naisi diskrimineeriv tava”.

Tehnoloogiauudiseid lugedes võib tekkida tunne, et iga päev toob mõne uue revolutsioonilise nutividina või maailma uueks loova rakenduse. Kainem pilk annab aga tunnistust, et riigid on innovatsiooniveduritena tagasi tõmbunud, üleüldine riskijulgus langenud ning murrangulistena reklaamitud uuendused pigem inkrementaalsed.