Müürileht

26 aastat tagasi laulis The Buggles, kuidas video surmas raadiotähe. Nüüdseks võib öelda, et Britney Spears, Ashton Kutcher ja Mariah Carey on surnud. Tapjateks on PewDiePie, Zoella ja KSI. Kui need nimed sinu peas kellukest helisema ei pannud, siis oled ilmselgelt ajast maas.

Internetikultuuris toimuvad pöördelised muutused. Väljaanded on asunud parandama või sulgema kommentaariume, et tuua tagasi tsiviliseeritud arutelu. Kõikjal saadavad neid samme diskussioonid sõnavabaduse üle.

Nähes Facebooki profiilipiltidel Prantsuse lippu või märki „KOOS” tundub, et paljud usuvad tehnoloogia võimesse sotsiaalseid muutusi esile kutsuda. On’s see aga nii? Tähelepanu saavutamine ja massideni jõudmine käib sotsiaalmeedias näiliselt lihtsalt, kestvaks muutuseks Facebooki meeldimised ega digiallkirjad enamasti aga ei teisendu.

Kas mäletate aega, mil kõik veel Orkutis olid? Interneti teed on etteaimamatud ja 2016. issanda aasta veebruaris saame ainult meenutada igatsevalt neid kummalisi ja naljakaid kommuune, milles sai omal ajal ikkagi palju meeldivalt jaburat lora aetud.

Kümme või isegi viis aastat tagasi tundus võõra inimesega sotsiaalvõrgustikus ühendust võtta ebaviisakas. Mõned kuud tagasi aga silm ka ei pilkunud, kui kirjutasin digikultuurimees Henrik Roonemaale ja sotsiaalvõrgustiku rate.eeloojale Andrei Korobeinikule, et nad võiksid liituda minu ja keeleteadlase Mati Hindiga, et vestelda arvamusfestivalil y-generatsiooni digitaliseerumisest.

Autorite ühinguga liitumine või levitajatelt avansi võtmine on esimesi samme tegeva autori jaoks pigem õnnemäng, sest sellest võidavad üksnes vähesed, loomevabaduse kaotamist kahetsevad aga paljud. Infoühiskonna areng võimaldab autoril teha eetilisi valikuid, mis arvestavad uut tüüpi loomekogukondadega, kus piirid loojate ja publiku vahel on hägustunud.