RSRi veerus kirjutavad Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmed olulistest teemadest rahvusvahelisel tasandil. Seekord küsib Johanna Maarja Tiik, kuidas suhestuda kriitiliselt koloniaalminevikuga, mis vaatab meile pronksi valatuna linnapildis jätkuvalt vastu.

Hiigelkasumit teenivate riikideüleste suurkorporatsioonide puhul on maksude tasumisest kõrvalehiilimine tavaline praktika, ent väikeettevõtjatel sellest nii kerget pääsu pole.

Tüdrukute ja naiste ligipääsust haridusele võidab palju enam inimesi kui needsamad kooliskäijad – haritud naistel on lihtsam peret planeerida, iseseisvat sissetulekut teenida ning vägivaldsetest võimusuhetest eemale tüürida.

Kuigi Euroopa suurvõimude kehtestatud koloniaalkord on Aafrikast nüüdseks kadunud, on imperialismi struktuursed tunnusjooned siiani säilinud ja teenivad jätkuvalt sedasama maailmakorda, mille nad kunagi lõid.

Läänemaailma põllumajanduslik küllus tuleb hämaraid teid pidi globaalses lõunas asuvate riikide arvelt, mille elanikud ei näe enam ummikseisust väljapääsu.

Koloniaalajastu mõtteviisist pärinevate mõistete tähendused on hakanud mõranema, kuna majandusliku ebavõrdsuse piirjooned järgivad üha vähem riigipiire.

Kuidas seista vastu keskvalitsusele, mille eesotsas on ettearvamatu populist, kes ei allu isegi oma partei kontrollile? Ameerikas taasavastavad osariigid oma võimupotentsiaali, seistes vastu Pariisi kliimaleppe tühistamisele või kaitstes vähemuste õigusi.

Kui ülejäänud maailm on pööramas järsult paremale, siis Hispaanias majanduskriisi ajal tänavatele ja väljakutele valgunud inimesed on importinud võimustruktuuridesse nüüdseks erinevaid võrdsuse eksperimente.