Müürileht

Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (10.05–24.05) olulisemad sündmused välispoliitikas. Sel korral tuleb arutluse alla Merkeli ja Macroni päästeplaan, Merkeli mantlipärija, Hong Kongi autonoomia, USA lahkumine lennunduskokkuleppest ja tormid India ookeanis.

Vanemate poolt pealesunnitud abielu, lapsed, varielu homoseksuaalina, tagakiusamine kodumaal, põgenemine Eestisse, esialgsed kohanemisraskused, kohaliku tadžiki kogukonna halvakspanu, töö, eesti keele omandamine - kaks keerulise elusaatusega tadžiki meest on leidnud kuuluvus- ja kodutunde Eestist.

Noortel kirjanikel ja muusikutel võib Eesti kitsas kultuurivõrgustikus oma loomingu nähtavaks tegemine osutuda keerulisemaks, kui esialgu paistab. Lisaks jääb puudu tagasisidest, mille abil oma loodut lihvida.

Padukonservatiivse Venemaa idealiseerimine peaks paremäärmuslaste puhul olema igati arusaadav. Paradoksaalselt leidub Putini režiimi sümpatiseerijaid ka poliitilise spektri teises otsas. See paneb küsima, mis muudab ühe homofoobse ja sügavalt traditsionalistliku riigi meeliköitvaks pahempoolse maailmavaatega inimestele.

Kui üliõpilane soovib juba õpingute ajal teadusmaailma uksest sisse astuda, ei suhtuta temasse kohe kui võrdsesse kolleegi. Sellegipoolest on võimalik ka tudengina teadust teha ja selles osaleda ning see muudab õpinguaastad kordi tulutoovamaks ja põnevamaks. Millised on võimalused?

Maailmalõpu stsenaariumite visualiseerimises pole midagi uut. Küll aga võib tulla üllatusena, et need fantaasiad kannavad endas vajadust inimlikuma ühiskonna ja parema mina järele.

Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (26.04–10.05) olulisemad sündmused välispoliitikas. Sel korral on luubi all uue Iisraeli valitsuse moodustamine, arengud Põhja-Koreas, Venemaal ja USAs.

2016. aasta valimised andsid tunnistust muutustest Ühendriikide poliitikas, kus vana ja proovitu asendati protesti märgina uuega. Neli aastat hiljem ei soovita demokraatide leeris kursimuutust jätkuvalt aktsepteerida.

Ühest 1986. aastal ilmunud (võib-olla lausa prohvetlikust) käsitlusest ja selle vaieldamatutest seostest praeguse pretsedenditu pandeemiareaalsusega silmitsi seisva ühiskonnaga.

Globaalne siseeksiil toob esile kaks vastandlikku reaktsiooni. Ühelt poolt kuulumisvajaduse, enese allutamise ühisele printsiibile, teisalt isepäisuse, fuck-y’all-individualismi. Üks pool näeb, et kehtestatud sunnimeetmed on need, mis päästavad inimkonna, teised on kindlad, et just need hävitavad meid inimestena.

On paradoksaalne, et kui kriisiajal on meediaväljaanded auditooriumi tähelepanu keskpunktis, siis sealsamas on vähenenud märgatavalt reklaamiandjate hulk, kellest sõltub praeguse ärimudeli järgi ajakirjanduse elujõulisus.

Liialdamata võib öelda, et eriolukorra piirangud tegi üldse võimalikuks infoühiskonna tehnoloogia ning uuenduslikud rakendused on aidanud ka otseselt pandeemia leviku vastu võidelda, ent tundlike isikuandmete kasutamine kätkeb endas alati ka riske.