Müürileht

Õnneliku elu alus ei seisne mitte niivõrd millegi saavutamises või saamises, vaid oskuses saavutatust ja saadust lahti lasta.

Kõigest 19-aastase neiu enesetapp pärast aastaid kestnud küberkiusamist tõestab, et internet pole sügav kaev, kuhu paisatud info niisama kellenigi jõudmata põhja vajub.

Fotoaparaadita ei kujutaks tänapäeval ette ühtegi turisti. Reisielamuste jäädvustamine muudab kogetu tegelikuks, kuigi tehnoloogia arenedes on järjest vähem põhjust usaldada puhkusekaadrite autentsust. Aga kas inimesele saab panna pahaks soovi elu ilustada?

Eesti turist on turisti kui puhkamist harrastava isiku alaliik. Tema unistused väljaspoolsusest on kujunenud globaalse unistustejõe postsovetlikus deltas.

YouTube’is on kogunud miljoneid jälgijaid mees, kes ehitab oma kanalil ilma igasuguste kättesaadavate tehnoloogiliste leiutisteta onne, tulekoldeid ning algelisi jahi- ja tööriistu. ASMRi vibe’iga videod, milles on peamiselt kuulda kividega toksimist, oksade murdmist, tule praksumist ja saviga mäkerdamist.

Kas tasub ikka päevast päeva elada millegi ootuses – äkki homme, äkki suvel… – või kogu aeg sinna-tänna sehkendada ja talupoeglikult tööd rügada – niita, istutada, väetada, rohida? Äkki oleks targem sel suvel hoopis paigal istuda?

Milline näeb välja koeratempli talitaja tavaline õhtupoolik ühe täiesti keskmise eksootilise puhkusepaiga rannas? Katkend autori tulevasest suurteosest „Minu Goa”.

Seadusandja soov piirata jätkuvalt alaealiste ligipääsu vaimse tervise spetsialistidele tähendab, et tulevikus satuvad psühholoogide ja psühhiaatrite juurde paremal juhul seda raskemad juhtumid, halvemal aga ei jõuagi spetsialisti abist ilma jäänud laps täisikka. 

Siseministeeriumis küpseb seadusemuudatus, mis pöörab küsitavatele riskidele osutades ümber õpirände senised põhimõtted ja mille tulemusena kaotab riik miljoneid maksutulu. Tagatipuks võib see tuua kaasa senisest tasuta kõrghariduse mudelist loobumise. 

Suur osa Eesti ja ka ülejäänud maailma ühiskondlikest vaidlustest keerleb just ajaloomälu ümber. Oluline pole seejuures ainult, mida mäletatakse, vaid kuidas seda tehakse, kuidas mälestust ja identiteete konstrueeritakse ning missugused on mälu ja võimu seosed. Üha enam kerkib ka küsimus mälust (ning unustamisest) antropotseeni ajal.

Avaldame täna Tallinnas toimunud solidaarsusaktsioonil Black Lives Matter kõlanud Eestis elava ameeriklase Jene Walkeri kõne. Ürituse eesmärgiks oli avaldada toetust mustanahalisele kogukonnale USAs, kuid enamgi veel vähemuskogukondadele Eestis, kes on siin kokku puutunud rassismiga.

Globaalsed probleemid võivad oma suuruse ja ulatuse pärast paista lahendamatud ning seega võib tunduda nendega tegelemine liialt keeruline. Tegelikult on võimalik aga juba väikese annetusega maailma vaeseimate inimeste elujärge märgatavalt parandada. Seda tuleks teha aga targalt efektiivse altruismi printsiipe järgides.