Müürileht

Suur osa meie ühiskondlikest tabudest ja arvamustest seksi ja pereplaneerimise ümber pärinevad ideoloogilistest käskudest-keeldudest Nõukogude Liidus.

Vabamu uue ekspositsiooni väljatöötamises osalevad Merilin Piipuu, Aro Velmet ja Uku Lember arutlevad kannatusnarratiivi eksklusiivsuse ja okupatsiooni tähenduse üle muutuvas ajas, mõtestavad Ida-Euroopa enesekuvandit ja pakuvad välja viisi, kuidas nõukogude pärandiga positiivsemalt suhestuda.

Ehk võiks Eesti kauaotsitud eripära avalduda just Ida-Euroopa kontekstis, loobudes Läänega sarnanemise soovist ning seisnedes oma ajaloo dekoloniseerimises, solidaarsuses teiste idaeurooplaste ja endise Kolmanda Maailmaga.

Kummastaval kombel on lähiajaloos suurriikide ikke all kannatanud idaeurooplased need, kes süüdistavad ohvreid tavaliselt kõige enam, nähes perevägivalla taga näägutamist ja vägistamise põhjusena miniseelikuid.

Kuigi rahvaste tuntus, kuvand ja rahvusvaheline positsioon on kaardistatavad ühikud, pole senimaani võimalik eristada, kui palju aitavad neile tegelikult kaasa riiklikud mainekujunduskampaaniad.

Kas raudtee kui 19. sajandist pärit lahendus on suuteline liitma 21. sajandi esimesel veerandil Eesti Lääne-Euroopaga? Kiirustades valminud Rail Balticu projekt peaks tooma siia Euroopa rahalaevad ja seninägematud kaubavood ning integreerima Ida-Euroopa lõplikult Euroopa südamega. Need plaanid on rajatud vildakatele eeldustele.

Inimestele meeldib mõelda väga lihtsates ja võimalikult suurtes kategooriates, eriti kui tegemist on millegi võõrapärasega. Võrdleme näiteks meie arusaama Euroopast ja Aafrikast. Kui esimese puhul suudame eristada hõlpsasti erinevaid regioone, nagu Vahemere maad, Balkan, Skandinaavia ja Baltikum, siis kolm korda suuremast Aafrikast eristab keskmine eestlane tänu ammusele puhkusereisile ehk ainult Giza püramiide.

Ka idaeurooplases võib Nirvana kuulamine igatsust tekitada, olemata ise 90ndate USA grungekultuuri kogenud – see on üks näide, kuidas postsovetlike riikide inimesed kipuvad elama keha idas, aga pea läänes, kirjutab Tanel Rander oma näitust „Kolmas tee" saatnud essees.

Seoses Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi otsusega keelata riiki sisenemine seitsmest Lähis-Ida riigist saabuvatel immigrantidel ja põgenikel, võttis internetipõhine muusikaplatvorm Bandcamp vastu otsuse, et kogu nende omatulu, mis 3. veebruaril plaadiostude arvelt teenitakse, annetatakse Ameerika Kodanikuvabaduste Liidule.

Aasta 2016, mis tõi endaga Brexiti, Donald Trumpi valimisvõidu ning äärepealt ka esimese paremäärmusliku riigipea sõjajärgses Euroopas, on pannud paljud arvama, et senine poliitiline establishment on end lootusetult maha mänginud. Sellegipoolest on nõndanimetatud peavoolupoliitikutel võimalus end uuesti kehtestada, kuid see sõltub üksnes neist endist.

Ajastul, mil tehnoloogia imbub erinevates elusfäärides järjest sügavamale, pole kummati suudetud seda läänemaailmas hüppeliseks üldise heaolu kasvuks konverteerida. Süüdi on siin kidunev ühiskondlik kujutlusvõime, mis ambitsioonikate tulevikusihtide seadmise asemel üritab korvata oma visioonipuudust intensiivse peenhäälestusega.

Ajal, mil vihane ja pettunud valge töölisklass näitab poliitilisel areenil vastuseisu immigrantidest ametivendadele, peaksid nad tegelikult kaaluma ühiskoalitsiooni järjest targemate robotite vastu, kes prognooside kohaselt võivad asendada inimtööjõudu varsti ligi pooltel praegustest töökohtadest.