Müürileht

Keegi ei taha, et tema laps peaks kasvama ühiskonnas, kus lubatakse taga kiusata neid, kes on teistsugused. Eilne „Vabariigi kodanike” saade näitas ilmekalt, et kooseluseaduse vastased otsivad tonti seal, kus seda ei ole ning paistab, et neile jäävad mõistetamatuks murettekitavate probleemide tegelikud põhjused.

Ekstreemsed ja muutuvad kliimaolud soodustavad inimeste ebakindlust ning nende vastuvõtlikkust ka poliitilistele võimumängudele. Pagulasteema puhul on seni vähe kliimaküsimusi käsitletud, mis võimaldaks ometi suuremaid probleeme leevendada, kui mitte isegi ennetada nende tekkimist.

Seda mõttekäiku ajendas edasi arendama küsimusepüstitus „kas Ameerika ongi keskkonnakoll?” – teame ju kõik, et Atlandi ookeanist lääne pool on paljud asjad valesti läinud ning tarbimiskultus, raiskamismaania ja suurushullustus ei ole lihtsalt müüdid.

Redi Koobak, Linköpingi ülikooli järeldoktor ja õppejõud soouuringutes kirjutab feminismi erinevustest Idas ja Läänes. Esimesel on traumaatilise Nõukogude Liidu kogemuse tõttu raske kohaneda läänelike mõttevooludega, samal ajal kui Lääne feministid ei mõista naiste positsiooni postsotsialistlikes maades.

Märkimisväärsete keskkonnakahjude taustal viimastel kümnenditel püstloodis kasvanud majandusega Hiina on globaalse kliimakokkuleppe saavutamisel võtmeriik. Hiina valitsus on hakanud tegema arglikke samme rohelisema tuleviku suunas, kuid võetud kurss on habras.

Eestlased võivad küll olla laias ilmas tuntud oma infotehnoloogiliste saavutuste poolest, kuid digiajastu inimesed igatsevad üha enam hoopis puhta ja metsiku looduse järele – miski, mis on Eestis veel säilinud. Kohalikud inimesed ei tohiks unustada selle ainulaadsuse hindamist ja kaitsmist.

Päris hull on mõelda, kui hapral jääl oleme jõudnud 50. lehenumbrini. Aga sellegipoolest järjekindlalt. Müürilehe tegemise käigus on tulnud kolleegiumis ette palju vaidlusi, üle on elatud mõned närvivapustused, köögid on siniseks suitsetatud, sisse kimutud pakkide viisi sigarette ja joodud liitrite kaupa tökatiks tõmbunud kohvi.

Semiootik ja poliitik Mihhail Lotman avaldas aastavahetuseöö Kölni sündmuste järel oma blogis arutluse, kuidas maailmas järjest süvenevale põgenikeprobleemile Eestis adekvaatselt reageerida. Lotman leiab, et nii kohalikel kui sisserändajatel tuleb vastastikku teineteise kultuurieripärasid tundma õppida, et ennetada sarnaseid kuritegusid siin.

Eesti moslemikogukond, kes on siin seni rahulikult elanud ja toimetanud (muide, 16. sajandist alates), on hakanud saama ähvardusi meie oma eestlastelt, kes on seadnud islamiusu ja ISISe vahele võrdusmärgi. Eesti moslemitel on sõnum.

Suure südamega (post)teismelistest maailmaparandajaid, kes lähevad Aafrikasse külakogukonda harima või maja ehitama, on Eestiski järjest rohkem. Kodus võetakse nad vastu kangelastena hoolimata sellest, kas nende abi ka tegelikult asja ette läks. Aafrika trööstitu reaalsus võib idealistist hoopis küüniku teha.

Peale selle, et paavst Franciscus paistab silma aktiivse Twitteri kasutajana ning on kaasa teinud rokkalbumil, erineb ta meie ettekujutusest ühest katoliiklikust kirikupeast veel nii mõnelgi viisil.

Sloveenia-Horvaatia piiril hetkel korda tagavale Eesti politsei missiooniüksusele ESTPOL-2 pole probleemiks ulatada oma abistav käsi ka siis, kui toitmist vajab põgenike sülelaps.