Müürileht

Ida-Virumaa on kui energeetiline pantvang, keda tuleks ja võiks sissetallatud rajalt kõrvale pöörata, aga tee haljasse rohelusse paistab olevat veel pikalt põlevkiviga sillutatud.

Koroonaviirus on globaalne, kuid valitud strateegiad sellega toimetulekuks riigiti erinevad. Poliitikameetmete valik on rahvusvaheliselt küll sarnane – liikumispiirangutest ja testimisest kuni vaktsineerimiseni –, kuid meetmete rakendamisviisid, ulatus, rangus ja ajastamine varieeruvad märgatavalt. Vaatame nende valikute sisse.

Ligi kolme miljardi kasutajaga videoplatvormilt võib leida tantsutrendide ja humoorikate sketšide kõrvalt ka järjest rohkem poliitilist sisu. Millega tegelevad TikTokis poliitikud?

Võimaluste aken venekeelsete koolide eesti keelele üleminekuks on avanemas – mida teha, et see reform oleks edukas?

Mida annab meile riigimales mõne väärtusliku nupu ohverdamine? Mida passiivses rollis nuppude mängu toomine? Vaatame strateegilise lähenemise pakutavaid võimalusi energiapoliitika ja huvihariduse näitel.

Ameerika Ühendriikide ametist lahkuv president võib n-ö päriselus näida küll pretsedenditu isendina, kuid ometi leiame mitmesuguseid paralleele juba William Shakespeare’i suurte lurjustega – mässuõhutajate, mõrtsukkuningate ja muidu koletute tüüpidega.

Koroonaepideemia tõestas taas, et teaduspõhised otsused on samal ajal ka poliitilised ning teaduse ja poliitika vahele selge piirjoone tõmbamine on praktikas võimatu missioon.

Pandeemia toob kiiresti ja teravalt esile möödapääsmatu vajaduse laiendada demokraatiast rääkimise tingimusi.

Euroopa suurriikides on klassikaline sotsiaaldemokraatia kaotanud valijate silmis oma veetluse. Sellele eelistatakse parempopuliste või rohelisi erakondi. Ka Eesti sotsidel oleks neist arengutest nii mõndagi õppida.

Eesti vasakpoolsuse ajaloos esindavad juunikommunistid madalpunkti. Inimlikust seisukohast on nende intellektuaalide ideaalide purunemises omajagu traagikat. Nad polnud üksnes stalinistliku võimu, vaid ka isikliku vaimumaailma täieliku hävinemise ohvrid.

Valimistulemused üle Euroopa näitavad, et sotsiaaldemokraatlik sajand on lõppenud. Traditsioonilise töölisklassi hääbumine ning globaliseerumise võitjate poolele asumine on muutnud sotsid marginaalseks jõuks. Sotside allakäik ähvardab hävitada sõjajärgse liberaaldemokraatliku ühiskonnakorralduse.

Olukorras, kus parteide liikmeskond muutub järjest hallipäisemaks ning noorliikmete osakaal on vabalanguses, tuleks küsida, miks ei jõuta enam noorena poliitikasse. Kas noori on sinna üldse vaja?