„Suur osa üpsilonidest suudab oma käitumisnormide ja sellise n-ö kokkuleppimata iseendast tuleneva eetika ja aususe printsiibiga oma tegevust reguleerida. Nad ei vaja tohutut bürokraatiat ja reglementeerimist, vaid iseenesest mõistetaval koostööl põhinevaid kokkuleppeid, mis ongi uus normaalsus.”
Eesti poliitikas on oodatud valget laeva juba aastaid. Viimastel kohalikel valimistel nägid tartlased valimisliidus Vabakund demokraatia päästeinglit. Nad eksisid. Poliitika päästmine on meie kõigi ülesanne ja Vabakund selleks lihtsalt vahend, mida ei osata paraku veel kasutada.
Läinudesmaspäevaseid Hispaania suurimaid ajalehti võrreldes on selge, et toimumas on midagi enneolematut: poliitilist suursündmust kajastavate väljaannete esikaantelt puuduvad mehed. Ühel või teisel viisil on pärast kohalike valimiste toimumist Hispaania kolme suurima linna juhtimisteemades peategelasteks naised.
Kohmakas globaalne keelupoliitika näitab märke omaenda raskuse all kokkukukkumisest ning kui Eesti julgeks progressiivsemate riikide näitel üle vaadata oma senise uimastipoliitika, võiks ka siinsel murettekitaval statistikal olla lootust paraneda.
Enne valimisi on taas pead tõstnud populism! Oh õudu küll. Aga mida see populism tegelikult tähendab?
Yoko Alender leiab, et lapsevanematel võiks valimistel olla iga lapse kohta lisahääl. Budistina paneb ta pahaks, et Eesti poliitiline eliit on Hiina puhul valinud suhete hoidmise tee, ja usub, et narkopoliitika debatt on varsti paratamatu.
Ott Pärna tahab teha Eestist ägeda riigi, mis julgeks riskida. Sotsiaaldemokraatide ridades kandideeriv arenguökonomist kannab oma doktoritööd kaasas ja leiab, et praegu meil tegelikult majanduspoliitikat ei olegi.
Mida sa teeksid, kui sul oleks võimalik parlamendi kõnepuldist välja käia üks idee, mis muudaks Eesti paremaks? Mida sa ütleksid? Müürileht pani sellesse olukorda 101 avaliku elu tegelast, kelle seas oli nii kirjanikke, ettevõtjaid, kodanikuaktiviste, näitlejaid, suhtekorraldajaid kui ka õppejõude. Neist inimestest moodustus Müürilehe variparlament.
Sergei Metlev tahab, et Eesti venelane tunneks oma väärtust ja saaks tööturul paremini hakkama. Ohuna selle eesmärgi saavutamisel näeb ta eesti keeles ainete õpetamise nõude kaotamist venekeelsetes koolides. Vabaerakonna nimekirjas kandideeriv Metlev on otsustanud tõestada, et iga vene päritolu poliitik pole vene agent.
Keskerakonna nimekirjas kandideeriv politoloog Oudekki Loone leiab, et keelata ei tohiks ka holokausti eitamist. Koduerakonnale esitatud süüdistuste puhul on Loone otsustanud, et tema keskendub muudele teemadele.
Taavi Rõivas juhib end ise, aga seda kellelegi tõestama ei hakka. Maksud-siin-maksud-seal-debati asemel soovitab ta keskenduda Eesti ja Soome majandusruumi suuremale sidumisele. Alternatiivina Reformierakonna juhitud Eestile näeb Rõivas Keskerakonna pimeduseriiki, kus sõnavabadus on löögi all.
Endine Eesti Ekspressi ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja proovib kõnetada nii eestlasi kui venelasi. IRLi nimekirjas kandideerides võtab ta väga suure riski ja tagasiteed endise elu juurde ei ole. Riigikogus kavatseb ta pärast õige ukse leidmist tegeleda integratsiooni- ja sotsiaalvaldkonnaga.
