Enne valimisi on taas pead tõstnud populism! Oh õudu küll. Aga mida see populism tegelikult tähendab?

Yoko Alender leiab, et lapsevanematel võiks valimistel olla iga lapse kohta lisahääl. Budistina paneb ta pahaks, et Eesti poliitiline eliit on Hiina puhul valinud suhete hoidmise tee, ja usub, et narkopoliitika debatt on varsti paratamatu.

Ott Pärna tahab teha Eestist ägeda riigi, mis julgeks riskida. Sotsiaaldemokraatide ridades kandideeriv arenguökonomist kannab oma doktoritööd kaasas ja leiab, et praegu meil tegelikult majanduspoliitikat ei olegi.

Mida sa teeksid, kui sul oleks võimalik parlamendi kõnepuldist välja käia üks idee, mis muudaks Eesti paremaks? Mida sa ütleksid? Müürileht pani sellesse olukorda 101 avaliku elu tegelast, kelle seas oli nii kirjanikke, ettevõtjaid, kodanikuaktiviste, näitlejaid, suhtekorraldajaid kui ka õppejõude. Neist inimestest moodustus Müürilehe variparlament.

Sergei Metlev tahab, et Eesti venelane tunneks oma väärtust ja saaks tööturul paremini hakkama. Ohuna selle eesmärgi saavutamisel näeb ta eesti keeles ainete õpetamise nõude kaotamist venekeelsetes koolides. Vabaerakonna nimekirjas kandideeriv Metlev on otsustanud tõestada, et iga vene päritolu poliitik pole vene agent.

Keskerakonna nimekirjas kandideeriv politoloog Oudekki Loone leiab, et keelata ei tohiks ka holokausti eitamist. Koduerakonnale esitatud süüdistuste puhul on Loone otsustanud, et tema keskendub muudele teemadele.

Taavi Rõivas juhib end ise, aga seda kellelegi tõestama ei hakka. Maksud-siin-maksud-seal-debati asemel soovitab ta keskenduda Eesti ja Soome majandusruumi suuremale sidumisele. Alternatiivina Reformierakonna juhitud Eestile näeb Rõivas Keskerakonna pimeduseriiki, kus sõnavabadus on löögi all.

Endine Eesti Ekspressi ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja proovib kõnetada nii eestlasi kui venelasi. IRLi nimekirjas kandideerides võtab ta väga suure riski ja tagasiteed endise elu juurde ei ole. Riigikogus kavatseb ta pärast õige ukse leidmist tegeleda integratsiooni- ja sotsiaalvaldkonnaga.

Tartus Vabakunna valimisliidus nime teinud Siim Tuisk ja Gea Kangilaski kandideerivad sotside nimekirjas Riigikokku. Gea parteikuuluvus on omamoodi katse, kas ta tasalülitatakse või mitte. Siim surub pigem ise end erakonnale peale. Riigikogus kavatsevad nad tegeleda soolise võrdõiguslikkuse ja e-residentsuse teemadega.

Kujutame nüüd ette, et valimised on nagu muusika- või filmifestival. Igal sellisel festivalil on peaesinejad, kuid on ka põnevad uued tulijad. Nendele paneb Müürilehe toimetus tavaliselt festivali eel kõrva peale ja soovitab neid kuulama minna. Tegime valimistega samamoodi.