Müürileht

Eestimaa suvi on justkui loodud põgenemiseks – uitlevad flanöörid pagevad nädalateks tühjenevatesse küladesse, kosmopoliitsed vagabundid põikavad teel Berliinist Milanosse läbi ka Kilingi-Nõmmelt ning vanaema aiamaalt. Suvitaja, Toomas Nipernaadi on su alter ego! Seekord hõljus aga Nipernaadi suve kohal tume vari. Kuhu maailmarändur ka ei sattunud, ikka kaldus jutt ühel hetkel kaugele Lampedusa poolsaarele, siis jälle Vao küla mänguväljakule.

Tihti arvatakse, et hoolduspereks saamise eeltingimus on paarisuhe, eramaja ja varasem laste olemasolu. Tegelikult leidub hooldusvanemate seas ka neid, kellel pole kunagi bioloogilisi lapsi olnud, kellel pole elukaaslast või kellel on samasooline partner. Järgmise kolme hoolduspere lood annavad aimu nende eri taustast, motivatsioonist, muredest ja rõõmudest.

Eesti lastekodudes ootab endale uut perekonda 800 last. Seda on kordades rohkem kui peresid, kes oleksid nõus mõne lapse hooldajaks hakkama. Uurime sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse valdkonna juhilt, kes ja kuidas neid lapsi üldse aidata saab.

Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord uurime, millest on ajendatud poleemika tühistamise ümber.

Käsitöö algab andestusest. Andestamisest iseendale, kui oled loonud käki, rikkunud ära vannitoa seina või lõhkunud tööriista ning teinud endale selle käigus haiget.

Paaril viimasel nädalal on olnud kummastav jälgida, kuidas Eesti iibeprobleemide peasüüdlast on otsitud äärmusfeministide kihutustöös, naiste seksuaalses emantsipatsioonis ja biseksuaalsusega eksperimenteerimises.

Kas sina oled juba virgunud? Ei, seda küsides ei pea me silmas ärkamist, vaid kontseptsiooni, mis on jäänud paljude jaoks ilmselt häguseks. Niisiis, kes või mis on „woke”?

Eestis pole olnud normaalset vaba ajakirjandust. Meil puudub iseseisev kodanikuühiskond. Kõik vähegi olulised avalikud konkursid on Eestis ette ära otsustatud. Ahto Lobjaka diagnoos Eesti ühiskonna kohta kõlab kohati karmilt ja šokeerivalt, ometi on ka tema nõus, et kahe-kolmekümneaastase demokraatia kohta oleme väga heas kohas.

Vaevalt on kired jõudnud lahtuda tselluloositehase ümber, kui juba on Tartus leitud uus ehitis, mille vastu protestida. Iroonilisel kombel need, kes tselluloositehase vastast võitlust kõige häälekamalt eest vedasid – Tartu kultuuriavalikkus –, peavad nüüd kaitsma plaani ehitada Tartu kesklinna parki moodne kultuurikeskus (SÜKU), mis oleks uueks koduks nii Tartu linnaraamatukogule kui ka kunstimuuseumile.

Märtsis esimest juubelit tähistav Rahvaalgatusveeb pole Eesti demokraatiat veel tulevikku viinud. Viie aasta jooksul toimunud kohtumisi algatajate ja seadusandja vahel võiks nimetada eri kultuuride põrkumiseks, kus alles otsitakse ühist keelt.

Kodanikupalga lubaduse taga peitub visioon õiglasemast ja vabamast ühiskonnast. Paraku keskenduvad idee eestkõnelejad ainult rehkenduse ühele poolele ja selgust meetme makromajanduslike ning poliitiliste mõjude kohta ei too ilmselt ka väiksemad katsetused.

Kaks aastat on EKRE justkui sangpommina Eesti arengut pärssinud. Tulemuseks on paigaltammumine ning mitmes valdkonnas ka taandareng.