Henri Kõiv. Foto: Patrik Tamm

Kiri toimetajalt: Henri Kõiv

Eestimaa suvi on justkui loodud põgenemiseks – uitlevad flanöörid pagevad nädalateks tühjenevatesse küladesse, kosmopoliitsed vagabundid põikavad teel Berliinist Milanosse läbi ka Kilingi-Nõmmelt ning vanaema aiamaalt. Suvitaja, Toomas Nipernaadi on su alter ego! Seekord hõljus aga Nipernaadi suve kohal tume vari. Kuhu maailmarändur ka ei sattunud, ikka kaldus jutt ühel hetkel kaugele Lampedusa poolsaarele, siis jälle Vao küla mänguväljakule.

Eesti uus vasakpoolsus revolutsiooni ei plaani

Ingliskeelses inforuumis ja vabas (loe: neoliberaalses) Eestis meemikultuuri kukil üles kasvanud noored vasakpoolsed on olemas. Jah, päriselt! Võrreldes meie varasemate anarhistlike või sotsialistlike ettevõtmistega kummitavad neid aga isoleeritus, visioonipuudus ja nõrk side kohalike probleemidega.

Kiirkohting: Tuudur Tamme

Tuudur Tamme töötab Maa-ametis teedehaldurina. Üldse mitte ametikohast tuleneva kohustusena kõndis ta hiljuti läbi kõik Tartu linna tänavad. Selline ettevõtmine vajab pisut selgitamist.

Mitte fundamentalist, vaid lihtsalt süsteemimuutja

15-aastaselt üksinda aastaks Saksamaale, 17-aastaselt ettevõtjaks, 23-aastaselt linnapeakandidaadiks, kõigest paar kuud hiljem erakonna juhiks. Johanna Maria Tõugu lend poliitikaorbiidile on sellega alles alanud. Tema siht on Toompea ja eeskujud suuresti kuskil Euroopas. Ta teab, et tähtede poole pürgimine roheliste erakonnas saab olema kadalipp, aga kiirelt ja mugavalt orbiidile jõudmine poleks temale omane.

Päevakommentaar: Vabaduse hind

Taasiseseisvumise ajast on sööbinud eestlaste kultuurimällu ilmselt igaveseks lubadus vabaduse nimel kas või kartulikoori süüa. Nüüd, kui majanduslik surve pead tõstab, näeme, kuidas Kesk-Euroopas meie nimel sääraste raskustega ei riskita.