Müürileht

Eestimaa suvi on justkui loodud põgenemiseks – uitlevad flanöörid pagevad nädalateks tühjenevatesse küladesse, kosmopoliitsed vagabundid põikavad teel Berliinist Milanosse läbi ka Kilingi-Nõmmelt ning vanaema aiamaalt. Suvitaja, Toomas Nipernaadi on su alter ego! Seekord hõljus aga Nipernaadi suve kohal tume vari. Kuhu maailmarändur ka ei sattunud, ikka kaldus jutt ühel hetkel kaugele Lampedusa poolsaarele, siis jälle Vao küla mänguväljakule.

Raha puhul lendab ratsionaalsus tihtilugu esimese asjana aknast välja ja meie käitumist hakkavad juhtima allhoovustena sellised tugevad emotsioonid nagu hirm, kadedus, häbi või süütunne.

Ehkki Prantsusmaa valimisi ei võitnud EKRE märg soovunelm Le Pen, siis küsimusi tekitavad nii madal valimisaktiivsus kui Macroni vähene populaarsus noorte hulgas.

Tuudur Tamme töötab Maa-ametis teedehaldurina. Üldse mitte ametikohast tuleneva kohustusena kõndis ta hiljuti läbi kõik Tartu linna tänavad. Selline ettevõtmine vajab pisut selgitamist.

15-aastaselt üksinda aastaks Saksamaale, 17-aastaselt ettevõtjaks, 23-aastaselt linnapeakandidaadiks, kõigest paar kuud hiljem erakonna juhiks. Johanna Maria Tõugu lend poliitikaorbiidile on sellega alles alanud. Tema siht on Toompea ja eeskujud suuresti kuskil Euroopas. Ta teab, et tähtede poole pürgimine roheliste erakonnas saab olema kadalipp, aga kiirelt ja mugavalt orbiidile jõudmine poleks temale omane.

Taasiseseisvumise ajast on sööbinud eestlaste kultuurimällu ilmselt igaveseks lubadus vabaduse nimel kas või kartulikoori süüa. Nüüd, kui majanduslik surve pead tõstab, näeme, kuidas Kesk-Euroopas meie nimel sääraste raskustega ei riskita.

Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord vaatame, kuidas üks pealtnäha süütu praktika võib tekitada tormi veeklaasis.

Ilmselt on nii mõnigi tundnud viimastel nädalatel uudisteportaale sirvides teatavat pitsitust rinnus. Põhjustagu seda siis laiaulatuslikku hinnatõusu kuulutavad majandusuudised, sõjahirmu üles kloppivad teated Ukrainast või mõni Jüri Ratase järjekordne valitsuse peatsele kukkumisele vihjav sõnavõtt.

Mis lisandväärtust toodab ühiskonnale ajaloolane? Kus lõpeb teadlase vastutus? Kuidas leida kliimavõitluses uusi liitlasi? Teadusajaloolane annab aru.

Sel nädalal tuli teade, et Poola hakkab Valgevene piirile ehitama müüri. Veel viis aastat tagasi oleks selline sõnum saanud rahvusvahelise üldsuse laialdase halvakspanu osaliseks, nagu suhtuti toona Ungari piiritõketesse või Donald Trumpi kesksesse valimislubadusse. Avatud piire nähti globaliseerunud maailma ühe tugisambana.

Liikudes marsruudil Kiviõli–Narva, saab kokku lugeda Ida-Virumaa keskkonnaaktivistide suurimaid töövõite ja elada kaasa nende nooruslikule entusiasmile, aga seda teekonda saadavad ka inimeste läbipõlemine ja pea olematu koostöö keelekogukondade vahel.

Polariseerunud ühiskondades ei kipu keegi käsikäes tõtt otsima. Inimkäitumise uurijaga vandenõuteooriate levikule vastumürki otsides jõuame ikka tagasi empaatiaharjutuste ja ühiskondliku sidekoe tugevdamise juurde.