Müürileht

Eestimaa suvi on justkui loodud põgenemiseks – uitlevad flanöörid pagevad nädalateks tühjenevatesse küladesse, kosmopoliitsed vagabundid põikavad teel Berliinist Milanosse läbi ka Kilingi-Nõmmelt ning vanaema aiamaalt. Suvitaja, Toomas Nipernaadi on su alter ego! Seekord hõljus aga Nipernaadi suve kohal tume vari. Kuhu maailmarändur ka ei sattunud, ikka kaldus jutt ühel hetkel kaugele Lampedusa poolsaarele, siis jälle Vao küla mänguväljakule.

Sel nädalal tuli teade, et Poola hakkab Valgevene piirile ehitama müüri. Veel viis aastat tagasi oleks selline sõnum saanud rahvusvahelise üldsuse laialdase halvakspanu osaliseks, nagu suhtuti toona Ungari piiritõketesse või Donald Trumpi kesksesse valimislubadusse. Avatud piire nähti globaliseerunud maailma ühe tugisambana.

Liikudes marsruudil Kiviõli–Narva, saab kokku lugeda Ida-Virumaa keskkonnaaktivistide suurimaid töövõite ja elada kaasa nende nooruslikule entusiasmile, aga seda teekonda saadavad ka inimeste läbipõlemine ja pea olematu koostöö keelekogukondade vahel.

Polariseerunud ühiskondades ei kipu keegi käsikäes tõtt otsima. Inimkäitumise uurijaga vandenõuteooriate levikule vastumürki otsides jõuame ikka tagasi empaatiaharjutuste ja ühiskondliku sidekoe tugevdamise juurde.

Miks ei suuda liberaalsed erakonnad pakkuda uut utoopiat? Ehk on põhjus selles, et järjest vähem inimesi huvitub erakonnapoliitikasse panustamisest, mistõttu on sellest saanud keskealise võitjate põlvkonna siseasi.

Iga neljas Eesti õpilane on kogenud omal nahal koolikiusamist. Igal neljandal Eesti elanikul on rääkida selle kohta oma lugu. Kogusime need vägagi isiklikud lood kokku, et näidata, mida koolikiusamine inimestega teeb.

Meil tasub valmistuda varakult olukorraks, kus õpetaja pole mingi kitsalt piiritletud amet, vaid roll, mida meist paljudel võib olla tarvis lühiajaliselt täita.

Ajakirjanduslikult on antud nädalat raamistanud debatt kiriku rolli üle kaasaegses ühiskonnas, mille keskmes on peapiiskop Urmas Viilma soov kirikut ja riiki tihedamalt siduda.

Tihti arvatakse, et hoolduspereks saamise eeltingimus on paarisuhe, eramaja ja varasem laste olemasolu. Tegelikult leidub hooldusvanemate seas ka neid, kellel pole kunagi bioloogilisi lapsi olnud, kellel pole elukaaslast või kellel on samasooline partner. Järgmise kolme hoolduspere lood annavad aimu nende eri taustast, motivatsioonist, muredest ja rõõmudest.

Eesti lastekodudes ootab endale uut perekonda 800 last. Seda on kordades rohkem kui peresid, kes oleksid nõus mõne lapse hooldajaks hakkama. Uurime sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse valdkonna juhilt, kes ja kuidas neid lapsi üldse aidata saab.

Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord uurime, millest on ajendatud poleemika tühistamise ümber.

Käsitöö algab andestusest. Andestamisest iseendale, kui oled loonud käki, rikkunud ära vannitoa seina või lõhkunud tööriista ning teinud endale selle käigus haiget.