Müürileht

Eestimaa suvi on justkui loodud põgenemiseks – uitlevad flanöörid pagevad nädalateks tühjenevatesse küladesse, kosmopoliitsed vagabundid põikavad teel Berliinist Milanosse läbi ka Kilingi-Nõmmelt ning vanaema aiamaalt. Suvitaja, Toomas Nipernaadi on su alter ego! Seekord hõljus aga Nipernaadi suve kohal tume vari. Kuhu maailmarändur ka ei sattunud, ikka kaldus jutt ühel hetkel kaugele Lampedusa poolsaarele, siis jälle Vao küla mänguväljakule.

Ingliskeelses inforuumis ja vabas (loe: neoliberaalses) Eestis meemikultuuri kukil üles kasvanud noored vasakpoolsed on olemas. Jah, päriselt! Võrreldes meie varasemate anarhistlike või sotsialistlike ettevõtmistega kummitavad neid aga isoleeritus, visioonipuudus ja nõrk side kohalike probleemidega.

Nädal aega tagasi šokeerisid liikumise Just Stop Oil aktivistid maailma, kui nad viskasid van Gogh’ maali „Päevalilled” katteklaasile purgisuppi. Mis sõnumit kannab aga akti kajastus?

Euroopa välispiiridel käib vilgas elu: maismaal töötavad ekskavaatorid ja segumasinad, õhus surisevad droonid ning vees kõlavad hoiatuslasud. Kas nõnda ehitatakse kindlust või parandatakse naiivsusest tehtud vigu?

Arktika on kliimamuutuste lakmuspaber. Seal avalduvad üleliigse süsiniku atmosfääri paiskamise mõjud esimesena. Kliimateadlane Timo Palo on üks väheseid eestlasi, kes on selles planeedi kõige kiiremini soojenevas piirkonnas rännanud. Laename tema silmi, kõrvu ja teadmisi, et kliimamuutuste olemusest paremini aimu saada.

Üsnagi vaimuvaeste ja lihtsalt saavutatavate säästumeetmete kõrval on Euroopa otsimas uut süstalt, mis aitaks katta seniseid tootmis- ja tarbimisvajadusi, pikendades niimoodi saastava tehnoloogia kasutusaega.

Faktikontroll on hea näide kiirest ja seetõttu ka ebapiisavast lahendusest probleemile, mille juured ulatuvad palju sügavamale ajakirjanduse ja avaliku ruumi toimimisloogikasse.

Raha puhul lendab ratsionaalsus tihtilugu esimese asjana aknast välja ja meie käitumist hakkavad juhtima allhoovustena sellised tugevad emotsioonid nagu hirm, kadedus, häbi või süütunne.

Ehkki Prantsusmaa valimisi ei võitnud EKRE märg soovunelm Le Pen, siis küsimusi tekitavad nii madal valimisaktiivsus kui Macroni vähene populaarsus noorte hulgas.

Tuudur Tamme töötab Maa-ametis teedehaldurina. Üldse mitte ametikohast tuleneva kohustusena kõndis ta hiljuti läbi kõik Tartu linna tänavad. Selline ettevõtmine vajab pisut selgitamist.

15-aastaselt üksinda aastaks Saksamaale, 17-aastaselt ettevõtjaks, 23-aastaselt linnapeakandidaadiks, kõigest paar kuud hiljem erakonna juhiks. Johanna Maria Tõugu lend poliitikaorbiidile on sellega alles alanud. Tema siht on Toompea ja eeskujud suuresti kuskil Euroopas. Ta teab, et tähtede poole pürgimine roheliste erakonnas saab olema kadalipp, aga kiirelt ja mugavalt orbiidile jõudmine poleks temale omane.

Taasiseseisvumise ajast on sööbinud eestlaste kultuurimällu ilmselt igaveseks lubadus vabaduse nimel kas või kartulikoori süüa. Nüüd, kui majanduslik surve pead tõstab, näeme, kuidas Kesk-Euroopas meie nimel sääraste raskustega ei riskita.