Müürileht

Eestimaa suvi on justkui loodud põgenemiseks – uitlevad flanöörid pagevad nädalateks tühjenevatesse küladesse, kosmopoliitsed vagabundid põikavad teel Berliinist Milanosse läbi ka Kilingi-Nõmmelt ning vanaema aiamaalt. Suvitaja, Toomas Nipernaadi on su alter ego! Seekord hõljus aga Nipernaadi suve kohal tume vari. Kuhu maailmarändur ka ei sattunud, ikka kaldus jutt ühel hetkel kaugele Lampedusa poolsaarele, siis jälle Vao küla mänguväljakule.

Mais külastas Eestit rahvusvaheliselt tunnustatud iiri kogukonnateadlane Cormac Russell, kes jagas Müürilehega oma mõtteid individualismi võidukäigust, klientelistliku riigi ohtudest, üksilduse ületamisest ning kogukondlikkuse võimalikkusest magalarajoonides. Tegemist on hea soojendusega Müürilehe juunis ilmuvale naabriteteemalisele numbrile.

Tahate diagnoosi tänapäeva ühiskonnale? Minge rääkige Marju Lauristiniga. Tõsi, seekord tuleb jutuks ei rohkem ega vähem kui kogu Lääne tsivilisatsioon, mis on Lauristini hinnangul ühe suure tsükli lõppu jõudnud.

Kaubanduslikud teadaanded vallutasid esmalt leheveerud, siis linnatänavad, seejärel tele- ja raadioeetri, ujutasid üle interneti, tegid võimalikuks tähelepanumajanduse õitsengu ning parasiteerivad nüüd meie alateadvuses. Kas on üldse võimalik kujutada ette elu ilma reklaamita?

Kas me tahame elada maailmas, mis juhindub pidevalt soolestikus toimuvast? Kas tähelepanumajanduse punutud kõikehaaravast võrgustikust on võimalik välja murda?

Uurisime lähemalt, mis rolli mängib Eesti kultuurirahastuses Hooandja ja mis suunas võiks säärane rahastusmudel tulevikus areneda.

Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord vaatleme praktikat, mis on juba üle saja aasta käibel, kuid tekitab jätkuvalt ühiskondades teravat poleemikat, mille lõppu ei paista.

Krooniline unetus on üks enim levinud ja samas aladiagnoositud psüühikahäireid. Magamise alaväärtustamine ühiskonnas tähendab, et unehäiretega inimesed ei oska abi küsida, mis avab omakorda ukse depressioonile ja südamehaigustele. Uurisime lähemalt, milline on elu, kui und ei tule.

Eesti seadusandjad peavad tegema tänavu olulise otsuse: kas Eestist saab lähitulevikus tuumariik või mitte? Ametis olev valitsus on algusest peale rõhutanud, et nii kaaluka valiku tegemine peab tuginema faktidele. Ainult faktidele rõhumisel kaovad aga silmist demokraatia teised alusväärtused, nagu läbipaistvus ja kaasatus.

Kas see küsimus kõlab praeguses Eestis imelikult? Naeruväärselt? Tehtavalt? Utoopiliselt? Privaatsust riivavalt? Kogukonnatunnet süstivalt? Majanduslikult kalkuleeritult?

Privileeg on ebamugav mõiste, mis osutab paljude jaoks pimekohtadele, mida kas ei taheta või siis ei soovita tunnistada. Teadmatus on õndsus ja privileeg selle õigustus.

Millega (ja kuidas) tegelevad oma igapäevatöös sellised asendamatud filmimaailma asukad nagu režissööri assistent, võttekohtade koordinaator, näitlejate valija, kostüümikunstnik, järjepidaja, eriefektikunstnik ja toitlustajad?