Müürileht

Haldi Välimäe on saanud hakkama eesti keeles romantiliste sõnumite edasiandmisega viisil, mis pole imal või piinlik.

Night Tapes ei voola oma unelevas hoovuses kõrvast mööda, vaid poeb sealt sisse ja puudutab sügavamalt.

Albumil „Universal Language” on Silky Stepsiks arenenud kollektiiv oma helikeelt täiustanud ja lihvinud ning tulemuseks on igati stiilipuhas nüüdisaegne diskens.

Anett astub oma teisel täispikal albumil „Late to the Party” mööda sarnast džässihõngulise souli rada nagu Amy Winehouse enda 2003. aasta debüüdil „Frank”. Eelkäijaga võrreldes vaoshoitult ja kikivarvul, aga siiski.

Helisämplite kasutamisega seonduv on õiguslikult keerukas labürint, milles navigeerimine pole nõrganärvilistele. Õiguste rikkumise vältimiseks on vaja välja selgitada, kellele teosega seotud õigused kuuluvad.

YASMYN ei karda suurelt unistada ning ajaga on mitmetest unistustest saanud reaalsed saavutused. Ja ta teab, et suudab pareminigi, peaasi et oma mugavustsooni kinni ei jää. Laome teie ette ühe lauljatee sillutise, kus leiavad oma koha ka perekonna naistelt päritud julgus, esimesed stuudiokülastused koos isaga, lapsepõlves äratuskella asemel kõlaritest kostunud muusika ja teised seigad.

Indie-kollektiivi OUU kolmas album suunab oma kujunduse ning kirjeldusega üsna jõuliselt „suviselt muretu ja päikeselise riviera elustiili lainele”.

Maris Pihlap on kogunud oma esikalbumile kokku maailmamuusika kontrastid, mis on seotud rikkalikuks kimbuks eeterliku elektroonilise produktsiooniga.

Anett Kulbini mahedalt küps ja hingestatud vokaal ning tema loomingus peegelduv voolav ja vahetu nüüdissoul on mõjunud kohalike naisartistide ridades värskendava helisõõmuna. Kuigi mainitud elemendid on kohal ka tema debüütalbumil, jääb LP tervikuna loodetust lahjemaks.

Miljardite teine kauamängiv on kolm Eesti muusikaauhinda pälvinud debüüdile väärikas ja loomulik jätk.

Üliviljakas muusik, kes on lasknud sel aastal nii enda nime alt kui ka eri kollektiivide koosseisus välja viis täispikka albumit, ei salga, et tema jaoks tähendab looming samal ajal nii kaost kui ka meelerahu. Ning higi ja pisaraid oskab ta hinnata – kuidas muidu inimese ja autorina areneda.

Pole vast enam mõtet konstateerida, et Misha Panfilov on väsimatu helimeister. Alles novembris esitles ta oma kollektiiviga Estrada Orchestra krautrock’ist nõretavat uut albumit „Zucker Tanzclub”. Värskeim tabamus on soolona lansseeritud astraalse atmosfääriga võluv LP „Heli maagia”.