Müürilehe filmisoovitused: PÖFF

Pidades silmas mitmekülgsust, valisime välja meie meelest parimatest parimad PÖFFil linastuvad filmid ja tegime nendegi seast veel ühe sõelumise. Linateoseid nagu „Poisipõli”, „Lindmees”, „Foxcatcher” ja „Whiplash” me siinkohal uuesti soovitama ei hakka – neid on juba kiidetud ja tasub kindlasti vaatama minna. Et kava läbi hekseldamine liiga ajamahukaks ettevõtmiseks ei kujuneks, on siin kümme filmi, millele tasub meie arvates festivalikataloogis ring ümber tõmmata.

Y-generatsioon – kadunud põlvkond poliitikas?

Vabas Eestis või vabadust lubavate tuulte käes sündinud põlvkonda on iseloomustatud idealistliku, liberaalse, avatud ja innovatsioonimeelsena. Teiselt poolt on välja toodud nende fragmenteeritust, pidetust, süvenemispuudulikkust, ülbet äravalitustunnet ja sihitust. Nii Eesti kui ka terve Euroopa poliitikas peegeldab seda konflikti passiivsus poliitika suhtes: noorte vähene valimisaktiivsus, negatiivne suhtumine poliitikasse, võõrandumine senistest valitsemisviisidest.

Vennad Coenid – veriste kätega, muie suul

Igast põlvkonnast kerkib esile väike arv filmikunstnikke, kes tõusevad kõrgele, põlevad säravalt ning püsivad pikalt tähelepanu keskmes. Sageli hakatakse neid mingist hetkest alates käsitlema läbi klišeedeprisma. Ilmselt siis, kui nende kohta on kuhjunud piisavalt aforisme ja käibetõdesid, stiil on paika loksunud ning teatav staatus filmipanteonis saavutatud. Üksikud sellisest eliidist loovad oma müüdi ise.

Coenid puistavad läbi muusika südant

„Kõigi võimaluste maailmas elavate Coenite filmograafia kõige muljetavaldavamaks jooneks on tõik, et nad on suutnud küünilise stuudiosüsteemi ja keeruliste rahastusprotsesside kiuste luua filme pea kompromissitu isikupärasusega.” Homme kino Sõpruse muusikafilmide nädala raames linastuv vendade Coenite teos „Llewyn Davise ballaad” ei ole ses osas mingi erand, leiab filmikriitik Andrei Liimets.

Ahnuse lühiajalugu

Kõrgendatud tähelepanu tagab petisest börsihai Jordan Belforti autobiograafia filmiversioonile juba pelgalt fakt, et tegu on kinohiidude Martin Scorsese ja Leonardo DiCaprio koostööga. Tulemuseks ekstsess ekstsessis, aasta pillavaim ja häbituim film.

Norra lugu ameerikalikus kastmes

Euroopa kontekstis suure-eelarveline „Kon-Tiki” on vaatemänguline linateos, mille peategelane Thor Heyerdahl avaneb siin oma kinnisideelisuses ja ekstravagantsuses huviväärse karakterina.

Kafkalik fatalism ja ulmesse vormitud prantslaslik romantika

Prantsuse filmiloo vahest nimekaima autori Jean-Luc Godardi „Alphaville” on minimalistlik ulmekas, mis toetub peamiselt loole ja ideedele, laenates nii stiililise atmosfääritunnetuse kui sisulisi detaile düstoopiaklassikutelt, ennekõike muidugi George Orwelli igiakatuaalsest „1984-st”.

Lauldes vihmas Prantsuse moodi

Prantsuse uue laine režissööri Jacques Demy nägemus noore armastuse loost, millele annab selge värvi Michel Legrandi muusika. Läbinisti lauldud dialoogid viivad vaatajad ühtäkki irratsionaalsele reisile, mille pööretest ei puudu naiivi, õrnust ega ka pettumuse tumedust.

Suur armastus ja armutu saatus

Vaid 24-aastasena lavastas Louis Malle linateose „Lift tapalavale”, mille näitlejatekooslusest sai hilisem tähtede paraad ja helitausta kujundas ei keegi muu kui Miles Davis. Rikkaliku ajalooga filmist kirjutab Andrei Liimets.