Müürileht

Ma hindan ümbritsevas ühetaolisuses neid, kes julgevad eristuda – neid, kes tekitavad visuaalkultuuri värskendavaid erroreid ning rikastavad seeläbi meie ühist mõtteruumi uute ideede ja kujunditega.

DEW8, kodanikunimega Siim Parisoo, on Tartumaa muusik, räppar ja videokunstnik, kel ilmus äsja muusikavideo loole „Salt”. Deathgripsilikult toores ja tume saund ning videos avalduvad psühhosomaatilised pained mõjuvad eesti räppmuusikas värskendavalt intelligentse kraamina.

Helen Tammemäe arvab, et kui erinevad osapooled suudaksid vaidlemise asemel üksteist ka pisut kuulata ning oma teadmised sünkrooni viia, võiks juba praegu normaliseeruda tasakaal selle vahel, kas ja kui palju on kellelgi mõistlik loomseid produkte tarbida ning millises mahus ja mil viisil on mõistlik „toota”.

Reisimine on osa jõuka Lääne inimese elustiilist – eneseotsingud Balil, suusareisid Šveitsi mägedes, kiire talvine päevituspeatus Kanaaridel jne. Selline üleilmne liikumine on juba nii tavaline, et nendel reisidel tuleb vaevu ette vajadust väljuda oma mugavustsoonist. Kuid tera teine pool on rännuteel etteantud rajalt kõrvalekaldumine, kaitsvate hotelliväravate seljataha jätmine – tee tundmatusse.

Huumoriprogramm teles keskendub peamiselt vaid meelelahutuslikule koguperehuumorile ning ühiskonnakriitilist satiiri kohtab harva. Kus on meie aja huumori enfant terrible’d, kel jaguks söakust võtta pilke alla ka nähtusi, mille järele januneb pealekasvav telepublik?

Samal ajal kui suur osa inimestest püüab iga hinna eest oma äpardumisi varjata, leidub ka hingelisi, kes nendest vaid lõputult inspiratsiooni ammutavad ning iga juhtumise enese kasuks tööle oskavad panna.

Kolmapäeval, 15. märtsi õhtul kell 23 näidatakse ETVs „Eesti lugude” sarjas Marta Pulga dokumentaalfilmi „Zoopark” Tallinna loomaaiast, kohast, kus lõvi ja jänes elavad rõõmsalt kõrvuti ning inimesed nende eest väsimatult hoolitsevad. Juba praegu võib filmi näha ETV kodulehelt.

Mul on Valgast täpselt üks ligi kümne aasta tagune mälestus ja ausalt öeldes ei saagi enam päris kindel olla, kas kõik see toimus unes või ilmsi.

Mis paneb sind uskuma, et sel aastal õnnestub sul oma uusaastalubadused täita? Miks sa siis juba eelmisel aastal suitsetamist maha ei jätnud? Miks ei lugenud sa rohkem raamatuid ega rullinud vähem sotsiaalmeedias, nagu plaanis oli, ja kuidas juhtus ikkagi nii, et sul ei õnnestunud leida aega oma südame tõelisele kutsumusele?

Mõtlejatele, kes söandavad käsitleda tavaarusaamadest erinevaid ideid ja neid ka avalikult arutada, pole kriitika ja naeruvääristamine võõrad. Just kõige lennukamaid kosmoserändureid püütakse skeptitsismiga tagasi Maa peale tuua ja sedasi nn normaalsusesse juhatada.

Enese kaotamisest on hakatud viimasel ajal üsna tabuvabalt rääkima. Kergendav on see ilmselt kõigile neile, kes on ise mõne vaimuprobleemiga kokku puutunud. Tõsi küll, neile, kel on olnud õnne neid vältida, võivad need kõrvalseisjatena pahatihti mõistetamatuks jääda, aga kannatavale inimesele võib olla väga haavav, kui ei mõisteta, et depressioon ei ole midagi sellist, mis ühel hommikul tuleb ja teisel läheb.

Ma mäletan, et tegin elus esimest korda LSDd 18-aastasena. Minu kogenud punkarist sõbranna, kellele ma tema hulljulgete pealehakkamiste tõttu ikka alt üles vaatasin, oli mulle juba pikalt rääkinud, et see on lihtsalt nii lahe tunne. „Sa ei kujuta seda endale ettegi!”