Müürileht

EKREl ja Donald Trumpil pole pikas perspektiivis lootustki. Ühes Ülemiste City kontoris teatakse, et tulevik on linnade, väikeriikide ja nomaadidena elukohti vahetavate maailmakodanike päralt.

Ma võiksin alustada seda artiklit Karlova kohvikust, mille ümber üks Itaaliast pärit, kuid nüüdseks juba aastaid Tartus elanud mees on loonud kogukonna, mis on pannud ühe Taaralinna piirkonna seltsielu kihama. Või hoopis Silicon Valleyst, kus üks eesti juurtega e-resident otsib idufirmasid – tihti ka Maarjamaalt! –, mis võiksid saada rahasüsti toel järgmiseks Skype’iks.

Ajakirja Adbusters asutajat ning peatoimetajat Kalle Lasni võis vähemalt 2011. aastal pidada maailma kõige mõjukamaks eesti juurtega inimeseks. Vancouveris resideeriva ajakirja toimetusel piisas ühe uudiskirja väljastamisest, misjärel pookis meedia Lasni nime taha Occupy Wall Streeti liikumise asutaja tiitli, kuigi Zuccotti parki Lasn oma jalga ei tõstnudki.

Ühed nimetavad Edward Snowdenit prohvetiks, teised reeturiks. Esimesed meelitavad teda Nobeli rahuauhinnaga, teised ähvardavad vangistusega Guantánamos. Ta on mees ilma kodumaa ja kehata, simulaakrum. Ta on postmodernne inimene.

Laulupidu, vabadussõda, e-valimised, Skype – tihti kasutatakse neid ühes lauses Eesti kirjeldamiseks. Tugev e-ühiskond hindab aga kriitikuid, pulbitsevat kultuuri ja avatud debatti.

Snowdenile e-residentsuse andmine oleks sümboolne žest, mis võimaldaks Eestil oma edumeelsusega maailmas silma paista ning öelda, et me toetame läbipaistvat ja jälgimisvaba küberruumi, kus veebikasutajate põhiõigused on kaitstud.

Digiajastu prohvet ja tehnoevangelist on sildid, mida on üritatud seni pigem Steve Jobsile või Bill Gatesile külge pookida. Nüüdseks on kirikutes tööl inimesed, kes kristlikku evangeeliumit võrgus kuulutades nendele nimetustele isegi paremini võiksid pretendeerida.

See on nüüd ühe tagurliku neoludiidi pihtimus. Sellise, kellel pole nutitelefoni, kes ei säutsu Twitteris ja kes eelistab lugeda uudiseid paberkandjal. Olukorras, kus inimene usaldab ennast vabatahtlikult järjest rohkem tehnoloogia teenistusse, on iga väljavõideldud ruutmeeter tehnoloogiavabas oaasis kulla väärtusega.

Eesti poliitikas on oodatud valget laeva juba aastaid. Viimastel kohalikel valimistel nägid tartlased valimisliidus Vabakund demokraatia päästeinglit. Nad eksisid. Poliitika päästmine on meie kõigi ülesanne ja Vabakund selleks lihtsalt vahend, mida ei osata paraku veel kasutada.

Kaks aastat tagasi sündis kodanikuühiskond Eestis justkui teist korda. Ajal, mil meeleavaldused olid muutunud normiks ja võimukriitika üha käremeelsemaks, otsustasid linnakodanikud Tartus, et võim peab kuuluma rahvale. Sündis kogukondlik valimisliit Vabakund. Mäletate veel seda aega?

Liikumise „Joome poole vähem!” eestvedaja Riina Raudne on toonud aastaid vindunud alkoholidebatti suure sõõmu värsket õhku. Moodsa karskusliikumise asemel on tegemist hoopis autentsusliikumisega. Riina soovib päästa eestluse alkoholitööstuse nähtamatu karvase käe, osava müüdiloome ning riigi tegevusetuse küüsist, mis on kujundanud olukorra, kus üksteisega rääkimiseks tunneme vajadust purjus olla.

Nihilist on see tüüp, kes kuseb avalikus kohas, tsiteerides mendile Kanti. Hiljem, kui ta on jõustruktuuride esindajad politseibussis persse saatnud, masterdades selleks Eminemi lugu „The Real Slim Shady”, tuleb politseil luua toimunu hindamiseks erikomisjon.