Müürileht

Millegi ökoloogilise jalajälje hindamisel arvesse võetavate tegurite hulk ja erinev iseloom võib ajada juhtme kokku ka kõige paadunumal keskkonnaaktivistil.

2008. aastal avati Põhja-Jäämeres Norrale kuuluvas Teravmägede saarestikus igikeltsa rajatud seemnehoidla Svalbard Global Seed Vault. Stabiilse temperatuuriga ja konfliktsetest tsoonidest eemal asuvat hoidlat hakati kutsuma rahvasuus „viimsepäevaaidaks”.

Tänapäevane korilus ei ole ellujäämismehhanism, vaid võimalus mõtestada ümber toidu tähendust ja oma suhet keskkonnaga.

Kliimamuutuste inimtekkelisus on vallandanud ilmselt paljudes inimestes intensiivse sisemise dialoogi teemal „Mida saan mina ära teha?”. Siin on üks toitumisele keskendunud näide kõigile neile, kes pole seda dialoogi veel alustanud või on jooksnud selle käigus ummikusse.

Kas abi on paarist võimekast aktivistist või peaksid riigid valitsuse tasandil aktivistitungla haarama?

Uurime värskes keskkonnakolumnis, kas renditõuksid muudavad revolutsiooniliselt linnas liiklemist või on tegu üürikese trendimänguasjaga.

Oktoobrist alustab Müürilehe paberväljaandes igakuine keskkonnakolumn, mille autoriks on teadliku elustiilipoe Slow asutaja Helen Puistaja. Soojenduseks saame lugeda, miks ta keskkonnateemadel üldse südant valutab.

Idufirma eAgronom tootejuht Kristjan-Julius Laak kirjutab, miks ettevõtjate poolt sõlmitud Rohelepe peaks status quo säilitamise asemel pürgima hoopis selle poole, et luua uusi lahendusi, mille mõju on algusest peale keskkonda säästev ja süsinikku siduv.

Kampaania Taimne Teisipäev alustab koolidest, et olla Eesti elanikele toeks liigse lihatarbimise vähendamisel.

Eestis ja ka mujal Euroopas seisavad väiksemad omavalitsused linnaruumi kujundamisel raskuste ees, mis on tingitud demograafilisest kängumisest ja teisenenud ootustest ühisele ruumile.

21.–24. augustil toimus linnafestival UIT, mis kutsus sel aastal avastama Tartu parke ning uinunud putkasid, kuhu kunstnikud festivali ajaks installatsioone lõid. Eri linnaosades toimus mitmeid teisigi sündmusi nii teatri-, filmi-, astronoomia- kui ka muusikahuvilistele.

Linnafestivali UIT meeskond otsis välja mõned mõned toredad, jaburad ja loodetavasti fantaasiat käivitavad vanad fotod Tartust ning edastas need erinevatele kirjutajatele. Iga autor pidi välja valima oma lemmiku ja kirjutama sel teemal ühe väikese teksti. Keiu Virro pani paberile oma loo Tartu Kivisillast.