Müürileht

See tuleb taas – Müürileht kutsub osalema filmikriitikute suleproovil, mis võtab seekord luubi alla utoopiad ja düstoopiad!

Eelmisel nädalal jõudis kinodesse dokumentaalfilm „Siit ta tuleb, Roosi”, mille režissöör Margit Lillak on varem eesti vaatajate teadvusesse jõudnud linateosega „Südamering”. Uurime, mis tunne oli elada kaamerasilma all ja missugused dilemmad tekkisid teismelise elust filmi tehes.

Erootilisele kinokunstile pühendatud Camera Erotica jätkab sel kevadel filmiõhtute korraldamisega Von Krahli teatris. Programmi avafilmiks on 2. aprillil linastuv Leilah Weinraubi film „Shakedown”, mis räägib samanimelisest Los Angeleses tegutsenud mustanahaliste lesbide striptiisiklubist ning seda ümbritsevast skeenest.

Uhiuus eesti mängufilm „Aurora” asub urgitsema selliste isand-tähistajate nagu Jumal, Armastus, Seks, Sõprus, Isamaa, Perekond jne omavahelisi suhteid. Mis selgub? Selgub, et meie kultuurile iseloomulikult on kõik isand-tähistajad muidugi meessoost.

„Mootorsaed laulsid” püsib ennekõike Sander Marani suurel armastusel žanrikino vastu.

Rulatamine on linnaruumis liikumise kunst, aga filmist suurt kunsti otsida ei maksa.

Elame küllaltki veidral ajal. Tsiteerides David Lynchi: „...kui armastad absurditeatrit, on elamiseks imeline aeg.“

„Armastus, valed, veri” hoiab vaataja tähelepanu ning hingetõmbepause ei paku.

„Emalõvi” torkab sõrmega valusaisse haavadesse ja tegemata tundetöösse, ilma et kedagi risti löödaks.

Võidutekstide puhul said otsustavaks kaasakiskuvus, katsetusjulgus, isikupära ja meeldejäävus.

Nagu õigele vaaraole kohane, ei pääsenud „Tulnukaski” igavese rahu rüvetamisest ja nii kisti Valdis avakosmosest koju, et teha läbi korralik cash-grab-karneval.

„Biwa järve 8 nägu” astus kogu täiega fetišeerivasse orientalismipange.