Müürileht

Kolmapäeva õhtul sai Kinos Sõprus avapaugu 22. novembrini vältav animafilmifestival Animated Dreams, mille puhul projitseeriti ekraanile viis uut omapärase käekirjaga Eesti animatsiooni.

Andrei Liimets kirjutab uusimast Bondi-filmist „Spectre”, mida on kroonitud juba nii üheks halvimaks kui üheks parimaks kahekümne neljast Bondist. Nagu sellistel juhtudel kipub juhtuma, on tõde, nii paljukest kui seda kinokunsti puhul üldse olemas on, ilmselt kusagil vahepeal.

Rõsked ilmad ja pimedad ööd on inimesed kinodesse lohutust otsima pagendanud ja sel aastal 19. korda toimuv PÖFF on täies hoos. Valisime Müürilehe poolt välja kümme filmi, mis muidu ülejäänud sadade linateoste vahel hekseldades kahe silma vahele võivad jääda, ent on meie meelest vaatamist väärt. Siit tuleb PÖFFi programmi nišiversioon à la Müürileht!

Animafilmi traditsiooniline roll on olnud eelkõige fantaasiate, muinasjuttude ja utoopiate kujutajaks olemine, ent nüüdisajal üha populaarsemaks muutunud digitehnoloogiad võimaldavad luua animatsiooni kaudu üha realistlikumaid virtuaalmaailmu.

Steve Jobs ja Mark Zuckerberg on omandanud juba ammu mütoloogilise oreooli. Silicon Valleyst on saanud nende Olümpos. Parim viis heeroste inimlikesse mõõtmetesse toomiseks on olnud alati huumor.

Crystal Moselle’i läbinisti siiras dokumentaal „The Wolfpack” kannab esmapilgul muinasjutulise kõlaga pealkirja, mille taga peitub hoopis sügavam lugu. Film pärjati käesoleval aastal Sundance'i Filmifestivali peaauhinnaga parima dokumentaalfilmi kategoorias.

Filmimaailmas kujutab feministliku kassahiti linastumine endast uudisväärtust iseeneses ja õudusfilm žanrina kinnitab tuntud banaalset soosterotüüpset rollijaotust. Heidame põgusa pilgu õudusfilmi levinuimatesse kordusmotiividesse.

Filmikunst pakub võrreldamatut võimalust kiigata maailmadesse, mida pole olemas. Või vähemalt seni mitte. Mida ütlevad selle aasta parimad ulmefilmid meie tuleviku kohta?

Elektriteatri friigifilmide öö tuleb taas! Žanrifilmide austajatele juba tuttav üritusteseeria toob täna, 31. oktoobri õhtul ekraanile kolm vägevat teost ning seekord kolitakse seanssidega erakordsesse Aparaaditehasesse, et öö veel meeldejäävam saaks.

Aastal 2018 möödub sada aastat Eesti Vabariigi loomisest. Tulemas on Eesti rahva ja riigi senise ajaloo kõige ümmargusem ja suursugusem tähtpäev, mida tähistatakse 2017. aasta aprillist 2020. aasta veebruarini. 2012. aasta detsembris välja kuulutatud EV100 filmikonkursi täna välja kuulutatud võitjad käsitlevad saja aasta jooksul klassikaks saanud tekste ja teemasid 19. sajandi taluelust nõukogude lapseni ning nüüdisaegse ühiskonnani.

Perekonna mõiste saab selles filmis hoopis teise tähenduse – see pole enam sugulusel ja armastusel põhinev rühm, vaid ühiste katsumuste kaudu lähedasteks saanud ja ühendatud inimesed, kes olude sunnil peavad koos võimalikult üksmeelselt ja teineteisega arvestades elama. Ühtäkki portreteeritakse vaatajale nii pagulasperekonna olukord võõras kultuuriruumis kui ka iga indiviidi võitlus koha eest sel tõotatud maal.

Kui Bob Gale esiti oma papsi kooliaegset aastaraamatut lappas ja „Tagasi tulevikku” idee peale tuli, ei teadnud ta veel sugugi, kuhu ta teel on. Kui hiljem filmi pealkirjana „Kosmosemees Pluutolt” asemel „Tagasi tulevikku” läbi suruda õnnestus, ei aimanud ka tema kaasteelised Robert Zemeckis ega Steven Spielberg, et nad töötavad tulevase kultusfilmi kallal.