Müürileht

Inglite linnas leidub nii kõrgelennulisi, kõrgelt kukkunud kui ka ammu enda konstrueeritud puuri sulgunud inimesi. Kena hulga auhindadega pärjatud linateos „Magnoolia” võtab need karakterid luubi alla, pimestab neid päikesekiirega ja uurib seejärel tegelaste reaktsiooni võrratu muusika saatel.

Vabadust, vallatust ja ettearvamatust ülistav Balkani kino meistriteos pakub vaatamiseks visuaalsete anekdootide jada, millest püüdis meeldejäävamad kinni Andrei Liimets.

Prantsuse uue laine režissööri Jacques Demy nägemus noore armastuse loost, millele annab selge värvi Michel Legrandi muusika. Läbinisti lauldud dialoogid viivad vaatajad ühtäkki irratsionaalsele reisile, mille pööretest ei puudu naiivi, õrnust ega ka pettumuse tumedust.

„Mõnikord on kõik nii selge”. Lavastaja: Kertu Moppel. Dramaturg: Maria Lee Liivak. Muusikaline kujundaja: Lauri Kaldoja. Kunstnik: Arthur Arula. Näitlejad: Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater), Jüri Tiidus (Eesti Draamateater), Roland Laos (Eesti Draamateater), Lauri Kaldoja, Katariina Ratasepp (Vat Teater), Maarja Mitt, Liisa Pulk.

Täna kell 18.00 avati Kumu kunstimuuseumi hoovis avakontserdiga Ekke Västriku heliinstallatsioon „Tuulekandled”. Projekt on osa näituse „Aedade järelelu” eksperimentaalsest aiaprojektist „Ananass või Artišokk?”, mille esimene osa valmis maikuus Kumu hoovis Eesti Kunstiakadeemia avatud workshop'i raames.

Vaid 24-aastasena lavastas Louis Malle linateose „Lift tapalavale”, mille näitlejatekooslusest sai hilisem tähtede paraad ja helitausta kujundas ei keegi muu kui Miles Davis. Rikkaliku ajalooga filmist kirjutab Andrei Liimets.

Neljapäeval, 4. juulil avati Tartu Kunstimuuseumis 2012. aasta Henkel Art.Awardi laureaadi Marge Monko isikunäitus „Kuidas kanda punast?”, mille kureeris Rael Artel.

Teisipäeval Katusekinos linastuv „Baraka” on Ron Fricke’i ainulaadne ja selgelt eristuva stiiliga dokumentaalfilm, mis väärtustab eelkõige visuaalset kogemust ning spirituaalselt maailmatunnetust.

Üle kahekümne režissööri silmapaarist ja lõpmatult mitmekülgsest Pariisist peegeldatud linateos viib vaatajad kiiruga läbi valguse linna, aeglustades just nendes kõige ilusamates ja kummastavamates paikades. Silver Õun püüdis kinni eredamad momendid.

„Paradiis: Armastus” on Austria režissööri Ulrich Seidli Paradiisi-triloogia esimene film. Armastusest (või õigemini selle otsimisest ja mitteleidmisest) film tõesti räägib, kuid seda sugugi mitte vaataja jaoks harjumuspärase või mugava nurga alt.

Homme Katusekinos linastuv „Raudtaevas” on lähinaabrite paroodiahõnguline ulmemärul, mille ainulaadne tulevikunägemus lummab oma tahumatult toore originaalsusega.

Farss ja allegooria sobivad Hispaania praegusest poliitilisest olukorrast rääkides hästi kokku. Millegipärast ei ole see muidu valusaid teemasid võrratult tabaval režissööril Pedro Almodóvaril antud juhul õnnestunud.