Müürileht

Mängust ja solidaarsusest luuletab Berit Kaschan

Viis režissööri jutustavad oma kogemustest juhtudel, mil filmitegemine on kulgenud üle kivide ja kändude.

Jüri Kolk ei paku oma lugejale alati üht ja sama, vaid püüab aina pareneda – püüab olla parim võimalik Jüri Kolk.

Art Leete mõtiskleb Kristi Kongi ja Mari-Leen Kiipli näituse „Salajane vilin metsas” foonil inimeste ja taimede kokkupuutepunktide üle.

Mõni nähtus on nii müütiline, et temasse on sisse kirjutatud pidev ja paratamatu kasvamine, kordamine, vohamine. Nii paistab iga tõlgendus saavat müüdi enda osaks, astuvat temaga kongeniaalsesse, aga samas mängulisse dialoogi, kirjutades iga kord reegleid natukene ümber. Üks selliseid nähtuseid on kahtlemata Vahingu Spiel.

Kunstiteoste tellimise seadus on kehtinud alates 2011. aasta jaanuarist. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus uuris Eesti kunstnikelt, millised on nende kogemused kunstiteoste tellimise seaduse ehk protsendikunsti konkurssidel osalemisega.

Queeni unustamatu solisti elukäiku kujutav film on Rami Maleki igati väljateenitud hetk tähesäras. See kisub vähegi bändi loominguga kursis oleva vaataja kaasa laulma ja elama, kuid jätab samas hinge ka küsimuse, kas rokimaailma oma muusikalise prostituudi kujutamisel oleks võinud veidi püssirohtu ja želatiini lisada.

PÖFF Shortsi raames linastub 24. novembril Tartus ja 25. novembril Tallinnas LGBTQIA+ rahvusvaheline alaprogramm „Queer Agenda”. Näitamisele tuleb ka Gruusia uue põlvkonna režissööri Rati Tsiteladze film „Prisoner of Society”, mis räägib juba üle kümne aasta koduseinte vahele varjunud transsoolisest naisest Adelinast.

Tekkel peas ja trikoloorilint üle rinna, astub üle raekoja platsi korporant. Või õigupoolest, millal te viimati väljaspool volbripidustusi eraldumismärkidega korporanti nägite? Kas see ohtralt mütologiseeritud nähtus on kaotanud oma aktuaalsuse?

Stefan Peetri käis vaatamas Interneti ja inimloomuse suhestumist lahkavat lavastust „Saun”.

Igavesest ajast igavesti pähekulunud „Super Mario” tunnusmuusika või „Doomi” sünged helid on mõeldud rohkemaks kui kaasaümisemiseks.

Minu reaalsus on olnud osaliselt virtuaalne 80ndate lõpust saati. Sellesse ajavahemikku jäävad Kadaka turu tõus ja langus, vooluadapterite ülekuumenemise kibe lõhn, all-nighter’id zombisid nottides, reaalsed kähmlused kollaste kassettide pärast ja mängulembusest tingitud eluaegsed armid.