Müürileht

Hannaliisa Uusma ja Brigitta Davidjants on teinud ootamatult valmis selle aasta parima suveplaadi, vältides samal ajal kõiki läägeid päikesemuusika klišeesid.

Katusmõistena ei ole „Soundcloudi räppar” enam eriti kõva valuuta ja iseloomustab aasta-aastalt aina vähem neid muusikuid, keda on (või oli) kombeks meedias nii nimetada. Üks neist on kindlasti Manna, kes on väljastanud praeguseks arvestatava koguse muusikat ning vorminud endale äratuntava artistliku identiteedi.

Sain hiljuti teada, et banaanil on viis külge. Sama palju lugusid on ka Duo Ruudu EPl „Kulla kerguseks”. Banaanist eristab helikandjat see, et sisu on päris ootamatu.

Nagy Bögö albumitriloogia teist ja kolmandat osa iseloomustavad kevadsuvise maiguga helipalad, mille mahedaloomulise natuuri võiks ristida kokkuvõtvalt „kergfolgiks”.

Joel Remmel Trio viienda albumi „Kevad” kuulamine algab pisukese ehmatusega.

Veel tiivustatuna 100. sünnipäevast andis Ugala Teater välja heliplaadi, millele on koondatud palad eri lavastustest aastatest 1977–2018.

Abraham Kenny (AKA The Diamond Blow) tutvustab end kui austraalia artisti, kes on elanud ja loonud aastaid muusikat Tallinna hüljatud kontserdisaalis ehk siis linnahallis.

Proua Ling pareerib koduseid stagneerunud ja stigmatiseerunud vaateid läänehõngulise vodevillibluusiga.

Olev Muska ja Mihkel Tartu viskavad patsu Veljo Tormisele ning laotavad laiali kirju ja nüansirohke folktroonikavaiba.

Kui paigutada YASMYNi omanimeline album rahvusvahelise popmuusika konteksti, leidub talle paratamatult palju konkurente, Eestis pole aga kunagi varem nii head RnB’d tehtud.

Ajukaja & Mart Avi alternatiivpopp on olnud alati hoolega viimistletud, samas mitte kunagi üleprodutseeritud ning alles on jäetud ka paras ports tahumatust.

Viimasel ajal on eesti pärimusmuusikas säranud akordionimängijate hulgas naised, näiteks Tuulikki Bartosik ja Maimu Jõgeda, aga tänavu tõuseb fööniksina tuhast Kuno Malva.