Müürileht

Kirjutan seda arvustust Narva-Jõesuus oma vanemate kodus, on hommik ja vihma sajab plekk-katusele. Samamoodi, just sellise tiheduse ja rütmiga algab ka album.

Parim avangard võiks olla nagu maailma loomine. Nagu muusikat ei oleks, inimesi ei oleks, maa ja taevas on mingi üks puder kõik ja me alles hakkame ette kujutama, kuidas võiks näha välja kuu ja tähed ning kõlada ookean.

Indie-kollektiivi OUU kolmas album suunab oma kujunduse ning kirjeldusega üsna jõuliselt „suviselt muretu ja päikeselise riviera elustiili lainele”.

Kui keegi oleks pärast „Humanat” ja „Toa koristamise laulukest” öelnud, et mõned aastad hiljem näeb ilmavalgust Väikse PD debüütalbum, mille produtseerib DEW8 ja laseb välja Legendaarne Records, siis ma poleks seda uskunud.

Aasta oli siis 2019, kui Eesti üks tuntuim kitarrist Mart Soo salvestas Tallinnas koos Essenist pärit saksofonisti Florian Walteriga muusika, mida saab nüüd kuulda albumil „The Golden and Other Ratios”.

Maris Pihlap on kogunud oma esikalbumile kokku maailmamuusika kontrastid, mis on seotud rikkalikuks kimbuks eeterliku elektroonilise produktsiooniga.

Kevadist kassikontserti võib loomulikult võtta kui agrolikku instinktide möllu, labast ja kiledat kiimakakofooniat. Tähelepanelikumal kuulamisel on selles kaoses alati ka midagi kaeblikku ja igatsevat. Midagi poeetilist.

Raul Saaremetsa ja Ats Luige ühine lühialbum ei köida mitte niivõrd originaalsete kompositsioonide, vaid pigem ootamatu nostalgiahõngulise visuaalsusega.

Guard of the Abyssi „Melancholile” valitud palad on salvestatud aastatel 2002–2006 ja need on tiražeerinud kodumaine rahvaloomingu talletaja, kassetimanufaktuur Trash Can Dance.

„Anima Mea” avab kosmilis-religioosseid ja universaalseid teemasid koorimuusika kaudu.

Multiinstrumentalisti Joosep Kõrvitsa teine sooloalbum „Öö on ilus” on klaar kuulamine, mille jooksul romantilisemad tunded hajuvad korduste motiividesse ja pääsevad kohati lausa meditatiivselt mõjule.

Bourbon Sugari puhul on tegemist korraliku sound’iga rokkbändiga, kelle kokkumängus peetavad dialoogid ja tugev žanritunnetus muudavad lood vähem etteaimatavaks, kuid samal ajal püsitakse kindlalt rokivormis.