Majical Cloudz on elektroonilist indie-poppi viljelev kanada kollektiiv, mille liikmeteks on Devon Welsh ja Matthew Otto. Nende viimane album „Are You Alone?” hakkas kujunema pärast bändi tuuritamist Lorde’iga eelmisel sügisel. Pea kogu varem salvestatud materjal jäeti kõrvale, kuna tuur pakkus meestele palju õppetunde ja selgust selle kohta, mida nad oma muusikaga saavutada tahavad.
„Communion” on Rabiti-nimelise produtsendi debüütalbum. Väidetavalt on see inspireeritud erinevatest probleemidest ühiskonnas, kõikvõimalikest emotsionaalsetest läbielamistest, samuti annab pealkiri plaadile üsna usuhõngulise maigu.
Pärast tuuri Nine Inch Nailsiga ja kaht aastat oma viimase albumi ilmumisest toob Daniel Lopatin (alias Oneohtrix Point Never) meieni „Garden of Delete’i” – tema senise karjääri kõige omapärasema üllitise. Teosel, mida Lopatin ise nimetab „rokkalbumiks”, põrkuvad konventsionaalsemad ideed OPNi tavapärase veidrusega, mille tulem on kummaline, kuid rahulolu pakkuv.
Lexsoul Dancemachine on nüüdisaja Eesti musaskeenes parajalt kuninglikus seisundis – praegusel ajal ei paku siinmail žanrilises plaanis neile konkurentsi väga keegi (analoogset joont ajab ehk ainult Estrada Orchestra) ning meie valdavalt põhjamaiselt kalkide toonide taustal tõuseb bänd esile tõelise eksootikana.
Oma rolli taustahelina täidab album täielikult, paitades pulseerivate helidega kõrvatrumme nii, et aju sellest suuremat aru ei saa – seesama eikellegimaa efekt, kus muusika hõljub vaid teadvuse piirimail, hoides kuulajat oma esiletükkivamate momentide kütkeis.
Floating Pointsi (alias Sam Shepherd) esimene kauamängiv kannab nime „Elaenia”, mis viitab Kesk- ja Lõuna-Ameerikas elutsevale linnuliigile. Shepherdile andis nimiloo kirjutamiseks inspiratsiooni raamat, mis pajatas elust pärast surma, ja sellele järgnenud unenägu, kus rändlind eksis parve juurest ja peatus metsas, mis talle sooja pakkus ning lõpuks ta endasse neelas.
D.R.A.M. on Virginia hiphopi- ja rnb-artist, kelle tõus nüüd loodetavasti lõpuks pihta hakkab. Ei tahaks alustada tema tutvustamist sellest, et Drake oma „Hotline Blingi” tema eelmise aasta „Cha Cha” pealt maha viksis, aga nüüd on juba hilja. Tõde on väljas. Ja mõlemad osapooled on seda tunnistanud.
Käesolev vinüül „Planetarium” on hea näide sellest, mida muusikakriitik Simon Reynolds nimetab retromaaniaks. Lühidalt öeldes on retromaania püüd uuesti üle teha või leida minevikust midagi uut.
Seksoundi „Kohaliku ja kohatu” kogumikel on küll suurepärane nimi, kuid samahästi võiks pealkirjaks olla ka „Olukorrast riigis”. Alati saab teada, et tohoh, mõni kooslus ikka tegutseb veel. Või siis träkilistis on mõni täiesti tundmatu nimi, kellest ei kuule enam kunagi.
Indie kultusbänd Mercury Rev on unest ärganud ja muusikamaastikule naasnud. Viimased seitse aastat loodusdokkidest jääkarude elusid silmitsenud vanamehed on mõistnud, et nooremaks nad enam ei muutu ja leidnud endas taas unelmad, mille poole püüelda. Ja tulnud on nad nüüd sügisesse hästi passiva uneleva popiga, millesse on tähnitud sisse ka pisut psühhedeelsust.
Elementaarne rõõm Mart Avi uue kauamängitava üle on minus nüüdseks ca pool kuud asu otsinud ja „Humanista” juba aasta parimaks plaadiks kinnitanud, kuid loodetavasti jätkab teos praegu, mitme kuu ja aasta pärast endiselt enda ümberleiutamist.
Pärast mõneaastast vaikuseperioodi ning viimatist vahtkonnavahetust on Laika Virgin tagasi uuenenud koosseisus (Indrek Ups, Siim Raidma, Joosep Voolmaa) ja uue kauamängivaga, et eksperimentaalsematel radadel helisid väänata.
