Müürileht

Helikasseti taassünd, küll piiratud ulatuses, ei ole enam mingi uudis, nii et trendijoon on jõudnud tänaseks platoofaasi. Siit-sealt ilmub välja retroformaadis üllitisi, eriti eksperimentaalse muusika sektoris, kuid tänapäevane tantsumuusika kassett lõhnab nii väga 1990ndate järele, mil siinmail ringlesid nii vinüülidelt võetud koopiad kui DJde mixtape’id.

Samo Sound Boy (Sam Griesemer) on LAs elav produtsent, kes on lisaks seotud koos Jerome LOLiga veetava projektiga DJ Dodger Stadium ning kahe peale on neil ka Body High nimeline plaadifirma.

Mõneti intrigeeriv, aga kohalikke põrandaaluseid suminaid jälgides võib täheldada, et jõuliselt on tuure üles võtmas eesti etno-tekno muusikažanr. Erinevate folgifestivalidegi programmidest leiab juba mõnda aega päris tumedaid ja endassehaaravaid ööprogramme ning pole midagi vastuolulist ka selles, et teknot saab väga edukalt teha parmupilli ja šamaanitrummiga – Meisterjaan on selle ehe näide.

Mauno Meesiti nimi on tõenäoliselt paremini tuntud ansambli Sinine taga seisva loomingulise jõuna. Sinine on andnud seni välja paar albumit darkwave’i ja industrial’i üllitava saksa plaadifirma Accession Records alt. Uue plaadiga on Meesit oma loomingus kannapöörde teinud.

Tunnustatud filmilavastaja John Carpenteri isiklik debüütalbum on viimaks kättesaadav. N-ö friigižanrite meister alustas 70ndate keskpaigas ning lõi oma karjääri jooksul mitu imetlusväärselt stiilset ja mõjusat filmi, millest enamikule ta ise ka soundtrack’i komponeeris.

See on totaalne ja kõikehõlmav kognitiivne kogemus, mille täielikuks nautimiseks muutub sõnaline mõttekäik üleliigseks.

Käesolev plaat on umbes seitsme tunni pikkune audio-DVD-kogumik, mis koondab Lópeze vaiksemaid töid, pikim neist kolme tunni pikkune.

Garbanotas Bosistas (tõlkes „lokkidega bassist”, leedukate jaoks ka „krutskit täis peaga”), hoiab tugevalt au sees Led Zeppelini, psühhedeelseid 60ndaid ja selle nüüdset taassünnikultuuri. Peale zepeka löövad kohe pähe mõned Tame Impala esimese albumi lood ja vokaal meenutab kohati lausa Janis Joplinit.

Poprokigrupeering Tallinn Daggers püüab kõlada oma teisel albumil kaootiliselt ja karmimalt kui varem. Sellisena, millised nad oma parimas kuues ei ole. Nende suurim jõud tundub olevat Röövel Ööbiku viimase plaadi elektroonikalembuse ühendamine üle lahe asuva poromaa otsekohesema ja toorema rokiga.

Detroitis sündinud ja Brooklynis resideeriva Sufjan Stevensi seitsmes stuudioalbum „Carrie & Lowell” on ilmselt kõige kurvem asi pärast „Bambit” ning kõik kunagi kirja pandud ballaadid ja itkulaulud näivad selle kõrval pealiskaudsete ja tühistena.

Venemaal sündinud ja seitsmenda eluaastani elanud, Alaskal kasvanud ning New Yorgis tegutsev Olga Bell on oma teise LP teemaks võtnud meie naaberriigi tohutu perifeeria: iga albumi pala on nimetatud ühe Venemaa krai järgi.

Taani post-pungi bändist Iceage tuntud Elias Bender Rønnenfelti sooloprojekt Marching Church on jõudnud viie tegutsemisaasta jooksul kulmineeruda pöörasest noise rock’ist The Birthday Party aegse Nick Cave’i tumedat karva romantismini, mis ilmutas end juba Iceage’i kolmandal albumil „Plowing Into the Field of Love”.