Müürileht

Artist Tondi kassetil väljastatud album „Biomass” suudab tõlgendada ambient drum and bass’i nii, et manatav atmosfäär ei ole higine reiv, vaid pigem sääsepinin ja kastene soomaa.

Pärast mõnda kuulamisringi võib juba ette kujutada, et tegu on heliribaga kitšifestist „Mortal Kombati” 2022. aasta remake’ile, mis on loomulikult väga tume ja väriseva käega filmitud.

Veel üks Panfilovi metoodiline kuldmunake.

Eesti-kanada duo Hypnosis Negative andis sel suvel välja digitaalse albumi „three corners”, mis paigutab kuulaja pärimusliku tantsumuusika elava ja põleva triangli keskele.

Lauri-Dag Tüüri digitaalne LP sirutab käed tähtede poole ja sealt kaugemalegi.

Marmormaze ei püüa oma teisel albumil kedagi jäljendada ega sabas sörkida, vaid mängib häbitult oma reeglite järgi.

Pidin hiljuti tuttavale seletama, mis muusikaline nähtus on täpsemalt dungeon synth. See küsimus oli üllatav, sest olen arvanud, et seoses koopasündi uue laine üha kasvava populaarsusega on see kunagine nišistiil jõudnud juba laiema publiku teadvusesse.

Bassist ja helilooja Janno Trump oma uuel albumil järeleandmisi ei tee. Clarity Ensemble’i nimelise koosseisuga on leitud balanss akadeemilise tasakaalukuse, kaasahaarava tantsulisuse ja mõtliku lüürilisuse vahel.

Meisterjaani uusima helikandja keskmes on püüd liita senine mitmekülgne, episooditi muutuva iseloomuga looming kokkukõlavaks tervikuks.

„Alguses oli klaver, pärast oli luule. Või vahet polegi,” tutvustab end Lonitseera, laulja-laulukirjutaja projektist välja kasvanud ansambel, kes on jõudnud kuulajateni oma debüütalbumiga „Tapeet”.

PC Musicust oled kuulnud? Ehk tead, millisena presenteerivad end selle leibeli artistid, kuidas kõlab nende muusika, mis on nende eetos? Kas sulle ütlevad midagi hüperpopp, veeb 2.0 esteetika ja pilveräpp? Kas Sophie „Ponyboy” on rets bänger?

Kurjami tänavune „Elektrišokk” on vaba Eesti pungipõlvkonnale omaselt üpris eneseteadlik, aga kas säärasest irooniast nõretav plaat on ka tegemist väärt?