Müürileht

Misha Panfilovi erakordselt sagedaste reliiside puhul taban end tihti mõtisklemast, kas tal on ikka ööpäevas sama palju tunde kui kõigil teistel lihtsurelikel.

Albumil „Universal Language” on Silky Stepsiks arenenud kollektiiv oma helikeelt täiustanud ja lihvinud ning tulemuseks on igati stiilipuhas nüüdisaegne diskens.

Istunud jõekaldal kord koos kaks viisakat teadurit – üks hoidis piipu, teine salvestit. Ühel oli kaja, teisel süntesaator.

Kuidas analüüsida 2017. aasta augustikuus Vilsandil helisse salvestatud äikesetormi?

Selgepiirilise terviku asemel on „Hands Tied” pigem tugev showreel, mis jätab tulevikuks kõik uksed lahti ega anna meile nimme vastuseid selle kohta, kes Ariadne päriselt on.

Nüüdseks aasta aega tegutsenud loomekollektiiv Shelter on saatnud digitaalsel kujul suurde ilma laiahaardelise kogumiku eksperimentaalset elektroonilist muusikat.

Kõigi maade psühhedeelilis-elujaatava ambient-muusika austajad, rõõmustage! Jeremy Macachor on saanud maha kahe uue helikandjaga.

Kõike, mida on 30 aastat tagasi tehtud, saab uuesti teha. On ka asju, mida tehakse kogu aeg, näiteks kirjutab igal hetkel maailmas vähemalt kuus inimest artiklit Radioheadist.

Šveitsi-eesti muusik Ingrid Lukas on muu hulgas ka haritud muusikaterapeut. Kõnealune album tegeleb üsna otseselt traumade vabastamise, oma hääle leidmise ja sisekaemusega.

Ja see juhtus jälle! Mitmendat korda kuulan Laurel 2 uut plaati ja ärkan kuskil lõpupoole. Oma arust kuulan ja kirjutan arvustust, tegelikult teen mingeid muid asju (mida?!) ja eriti teise loo ajal deserteerun täielikult.

Dekonstruktsioon on jõudnud klubimuusikani. Iseenesest pole suurt imestada, et ajal, mil kriis on eksisteerimiskategooriana üha kindlamalt argirutiini kinnistunud, püüdleb ühiskonna vundamendi all oma niidistikku sirutav põrandaalune kultuur ideelise komposteerumise poole.

Tehku teised Vaiko Eplikut palju tahavad, lõpuks teeb ta iseend ikka kõige paremini.