Müürileht

Müürileht on Eesti nüüdiskultuuri ja kaasaegseid mõttevoole kajastav väljaanne, mis ilmub igakuiselt tiraažiga 4500 eksemplari.

Arvamus

Usk tervisesse

Võiks väita, et Hippokratese omal ajal õige otsus lahutada arstimine usust on suhtumise tervisesse tasakaalust välja viinud. Selle tulemusel on inimese enda vastutus oma tervise suhtes vähenenud pöördvõrdeliselt tervishoiu arenguga.

Pitskardina taga riigilt kõnetust oodates

Unustage lodevuspagulased. Suurem oht Eesti omariiklusele on siseemigrandid, kes maksavad küll makse, aga ei loo siia perekonda ega käi valimas. Nad on eskapistid, kes jätavad riigi ideoloogilisele kõnetusele vastamata. Aga sellest hetkest, kui riik ei suuda oma kodanikke kõnetada, pole see enam riik, vaid pelgalt punkt maakaardil.

Juhtkiri: Kuhu on kadunud inimlik kontakt?

Viimasel ajal tundub mulle üha enam, et oleks tore, kui me õpiks arvamuse avaldamise kõrval ka seisukohavõtmisest loobumist. Kui me oskaks maavanaemale külla minnes linnavurle mõttemaailma ukse taha ootama jätta, naabrimehe mõtted ja mured üleoleva suhtumiseta ära kuulata ning külapoe ees kohalikega halvakspanevad pilgud vahetamata jätta.

Helen Tammemäe. Foto: Renee Altrov

Juhtkiri: Извините, что я опоздалa

„Vabandust, et hilinesin” oli lause, mille kooliajal vene keeles perfektselt selgeks sain. Vene keel oli koolipäeva esimene tund, kuhu reeglina alati hiljaks jäin. Kaheksa-aastase keeleõppe järel oskan vaevaliselt Tallinna tänaval babuškale juhatada, kus suunas on lähim trammipeatus.

Helen Tammemäe. Foto: Renee Altrov

Juhtkiri: vaikimine kuld

Viimasel ajal on mul tihti tunne, et mul ei ole vaja enam midagi öelda. Kui saad ühtäkki aru, et ise on võimalik otsustada selle üle, kas millegi pärast südant valutada või jätta see tegemata, siis avastadki, et sul ei ole ühtegi probleemi, mida lahata. Pole tahtmist millegi üle vaielda, pole huvi millegi eest ega vastu võidelda.

Helen Tammemäe. Foto: Renee Altrov

Juhtkiri: edukultuse varjupool

Meie riiki, kultuuri ja iseseisvust ei ohusta niivõrd mõni siiasattunud asüülipõgenik või siin pere loov väljamaalasest valdkonnaspetsialist, homoseksuaal või vene keelt emakeelena kõnelev eestlane, vaid peaasjalikult need, kes ei oska maailma ja endast erinevate inimestega tervemõistuslikult suhestuda – seda hoolimata nende nahavärvist, usulisest kuuluvusest, rahvusest või seksuaalsest orientatsioonist.

Kommentaar: väljamõeldisel ei saa takistada juhtumist

Kunstiteose keelamine ei lahenda ega tee olematuks minevikku ega kaota inimese isiklikku probleemi, vaid sellega takistame laiemal avalikkusel mõtlemast ja tegelemast valeks kuulutatud teguviisiga, milleni kunstiteosest tekkinud seos viis. Paljud ilmselt jäävad alati kannatama, sest ei olegi valmis nendest seostest lahti laskma või neid ümber tõlgendama. Sellest hoolimata ei tohiks seda keelata nendele, kes seda soovivad ja selleks võimelised on.

Päev, mil Facebooki meeldimised ei loe

Statistilisest vaatevinklist vaadatuna võiks kaheksakümnendate teise poole beebibuumi ajal või hiljem sündinud ja tänaseks täiskasvanuikka sirgunud noorte suurem valimisaktiivsus tuua endaga kaasa nii mõnegi märgatava muutuse Eesti ühiskonnas.

Me ei kuule, me ei näe

Olgugi, et Nihilist.fm-is on palju igasugust müra ja tegijate isikliku tausta ja maneeriga tuleb tuttav olla, et sellel ennast mõnes kohas mitte segada lasta, on avaldamisplatvorm päevakorrale toonud mitmed väga aktuaalsed teemad, mida Eesti laiemas avalikkuses pole seni peetud oluliseks käsitleda võtta.

Võõraste sulgede ihalus toidab jõhkrat äri

Karusnahakasvanduste peamised õigustajad on paradoksaalselt need, kes endile seda kasukat tegelikult lubada ei saa. Kasvanduste keelustamise vastu astub tihti just seesama „inimene tänavalt”, kelle kohta käivad read: „Miks ta kõnnib sonis hallis? Sest et karvamüts on kallis.”

Tegude või sõnade järgi?

Kui noor inimene kasvab suureks, loetakse talle peale sõnad, mille järgi ta peab toimima. Samal ajal näeb ja kuuleb ta teiste tegusid ning need on talle eeskujuks. Mis saab aga siis, kui igapäevased tegemised ja kusagilt kõrgemalt kostuvad sõnad omavahel ei klapi? Kui räägitakse justkui üht, aga kõik toimivad ikka teisiti? Sel juhul muutuvad eeskujud mannetuks ning kuuldu tühiseks. Just selline tundub aga olevat kasvava noore inimese igapäev, milles ta on sageli üksi jäetud.

Juhtkiri: Kellel on õigus ajakirjandust teha?

Kust siis hakata tõmbama piiri meedia- ja blogiformaadi vahele? Kellel on õigus ajakirjandust teha? Kas selleks on vaja ajakirjanduse erialal omandatud kõrgharidust tõendavat paberit või riigi väljastatavat tunnustatud meediaväljaande tõendit? Ma kahtlen, et see oleks hea mõte.